Kolm müüti SMS-laenudest

Järsult on ägenenud rünnakud ja ka kaitsekõned turuniši leidnud SMS-laenude osas. Püüdsin selgitada, mis on põhilised argumendid selle kiire ja mugava laenutoote vastu. Kohtasin kolme - minu arvates - müüti, mida kultiveerivad inimesed, kellele kiirlaenud on kas konkurendiks, kes on hädas laenude tagasimaksmisega või kes lihtsalt ei tea SMS-laenudest suurt midagi.

Esimene müüt: SMS-laene annavad kahtlase taustaga inimesed. Kui uurida suuremate firmade omanikeringi, jõuame sageli Rootsi või Soome. Või siis on tegu mõne Eestis tuntud jae- või investeerimispankuriga, kes on investeerinud sellesse oma vaba raha. Väiksemad laenukontorid on üldjuhul mõne kinnisvaraäri õitseajal tekkinud lisasuund. Eesti suurima turuosaga SMS Laen OÜ taga on 80% Parex Panga raha. Veel tegutseb Krediidikassa nime all Hans H. Luik, tuntud meediaärimees.

Teine müüt: SMS-laenudel on kuritegelikult kõrge intress. Tõsi, kui võrrelda aastaintresse, ei ole 300% just vähe. Kuid igaüks, kes on õppinud majandust, teab, et mida lühem laen ja mida väiksem summa, seda kõrgem intress. Kui suurpangad vahendavad meile raha 30 aastaks, on seda rumal võrrelda tarbimis- või kiirlaenudega, mis makstakse tagasi 15 päeva kuni 1 kuu jooksul. Teine külg on teenuse mugavuse ja riski suhe - kiir- ja SMS-laenud on turunišis, kus inimeselt tagatist ega kohaletulemist ei nõuta. See paneb firmale suure riski. Samal ajal ei anna sellise riskiastmega firmadele omakorda keegi alla 15-20% aastaintressiga laenu.