Meedias on aasta
jooksul käsitletud mitmel korral suurärimees Andres Sarri relvalubade
peatamist. Kohus aga tunnistas relvaseaduse sätte, mille alusel Sarri relvaluba
peatati, põhiseadusega vastuolus olevaks.
Andres Sarri andis oma esindajale, vandeadvokaat Leon Glikmanile loa kohtuasja kommenteerimiseks.
Järgneb Leon Glikmani kommentaar.
Artikkel jätkub pärast reklaami
"Põhja Politseiprefektuuri eelmise aasta 2. novembri otsusega peatati Andres Sarri relvaload ja paarkümmend relva hoiustati põhjusel, et Sarri oli tunnistatud kahtlustatavaks. Relvaseaduse § 43 lg 1 p 2 nägi ette, et pelgalt kahtlustatavaks tunnistamise faktist piisab relvalubade peatamiseks. Säte ei andnud võimalust konkreetse üksikjuhtumi kaalumiseks.
Kuna kahtlustus oli alusetu, kriminaalasi Sarri osas lõpetati ja politseiprefektuuri 26. märtsi otsusega taastati relvalubade kehtivus ja relvade valdamise õigus. Vaatamata sellele olid Sarri, kes oli Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige, Eesti Laskuriliidu president ja Rahvusvahelise Safari klubi auliige, õigused piiratud ligi viie kuu vältel. Lugupeetud suurärimeest koheldi mõistliku aluseta kui potentsiaalset ohtu kujutavat isikut, kelle staatus ei võimaldanud omada relvaluba ega vallata relva.
Tegemist on põhimõttelise küsimusega. Vaidlustasin relvalubade peatamise õiguspärasuse põhjusel, et sellekohane haldusakt põhines põhiseadusevastasel seadusel. Relvaseaduse § 43 lg 1 p 2 ei anna ruumi kaalutlusõiguse teostamisele lähtudes iga üksikjuhtumi eripärast. Näiteks kahtlustuse korral tapmise või röövimise asjas on relvaloa peatamine mõistlik. Ent see ei pruugi nii olla, kui kahtlustuse sisu on mittevägivaldne ametialane süütegu. Pealegi kujutab kahtlustus endast üksnes menetleja versiooni, mis ei pruugi õige olla. See leidiski kinnitust kõnealuses asjas. Seetõttu ei ole kahtlustatava õiguste piiramine kõigil juhtudel vajalik.
Tallinna Halduskohtu 11. novembri otsusega tunnistati Sarri suhtes tehtud haldusakt õigusvastaseks ja relvaseaduse § 43 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks. Otsus edastati Riigikohtule, kel on põhiseaduslikkuse osas viimase sõna õigus. Ent arvestades analoogseid kaasusi mitme muu seaduse kohta, on tõenäoline, et Riigikohus nõustub sellise käsitlusega.
Kohus toimis nagu õigusriigis kohane, kuna isiku õigusi saab piirata üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseadusele mittevastavad seadused tunnistatakse aga kehtetuks."