Tänamise tunnid

Mis saab siis, kui su ümbert kõik tuttav ja turvaline kaob? Mis jääb järele, kui su loodud ettevõte läheb pankrotti, töökoht koondatakse, elukaaslasel kärbitakse palka või sissetulekust ei piisa enam pangalaenuks…

Valus! Poliitikud ja arvamusliidrid kinnitavad, et järgmisel aastal tuleb võtta vastu väga valusaid otsuseid. Asjad võivad minna hulluks, väga hulluks. Ehkki keegi isegi ei tea täpselt, kui hulluks, õhutavad need väljaütlemised ebakindlust ja hirmu. Hirm aga on teatavasti kehv nõuandja ning halvab igasuguse tegutsemisvõime.

Mida me siis kardame? Kui hirmudele argitasandist kõrgemalt vaadata, siis on selge, et me kardame ilma jääda. Me kardame, et me enam ei saa. Raha, heaolu, kättevõidetud positsiooni. Me kardame muutusi. Ja ise muutuda.

Kui me ise oleme neid muutusi tekitanud, siis ega muud võimalust ju pole, kui nendega kaasa minna. Loobumine on lihtne ja valutu, kui teha seda vabatahtlikult. Troonist loobuda saab ainult kroonitud pea.

Ajakirjanike üks stampküsimusi on ikka olnud, millised kolm asja sa võtaksid kaasa, kui peaksid minema üksikule saarele. Sellele küsimusele vastamiseks on intervjueeritav sunnitud mõtlema sellele, mis on talle tõeliselt vajalik. Seejuures ilmneb tavaliselt, et eriti midagi vaja polegi. Et meile piisab täiesti iseendast ja mõnest tööriistast, et ellu jääda.

Rasketel aegadel on lihtsam hakkama saada, kui keskenduda sellele, mis olemas on, mitte sellele, millest oled ilma jäänud.

On nii tavaline, et inimesel on soovid ja tahtmised. Kuid kui need täidetud, siis tänada ei tule meeldegi. Jõuluajal küsime ju teistelt, et mida sa järgmiseks aastaks soovid ja mida jõuluvanalt ootad.

Aga kui nende jõulude ajal proovida nii, et ei soovigi. Ainult tänad. Tänad selle eest, et laps hea tunnistuse tõi või ilusti jõulupeol laulis. Tänad selle eest, et sõber helistas, kolleeg tunnustas, ema on tervise juures, auto sõidab, elukaaslane tegi hea prae…

Tänurikast jõuluaega!