Kasumis investorid? Kus?

Kas 2008. aastal oli võimalik teenida oma investeeringutelt üle 50protsendilist tulu?

Enamik inimesi naerab selle küsimuse peale. Tõepoolest, kui vaadata klassikaliste varaklasside (aktsiad, võlakirjad) turuliikumisi, siis 50 protsenti võis eelmisel aastal näha pigem miinusmärgiga.

Aktsiaturgudele raha paigutanud investorid on saanud suuri kahjumeid sõltumata investeerimisstrateegiast, sektoritest või geograafilisest paigutusest.

Fikseeritud tuluga instrumente eelistanud kandsid väiksemaid kahjusid ning tähtajalised hoiustajad nautisid marginaalseid tootlusi. Nii näiteks olid kliendid mullu valmis paigutama Šveitsi pankadesse raha 0protsendilise intressiga, peaasi, et olemasolev kapital säiliks.

Samas, kas võimalusega teenida 50protsendilist tulu käib alati kaasas oht sama palju kaotada? Kuigi majandusteooria kohaselt on tootlusootus alati seotud riskiga, puudutab see eelkõige klassikalisi turuinstrumente.

Juba mitu aastat on olemas ka uus lähenemine, kus erinevate varaklasside ja tuletisinstrumentide kombineerimine lubab saavutada tavateooriast erinevaid tulemusi. Üks eripära on siin see, et investor võib ise määrata, kui suure osaga oma rahast ta riskib. Näiteks äsja lõppenud Sampo Panga 1,5aastase investeerimishoiuse "Kullapalavik" kliendid teenisid (sõltuvalt valuutast ning riskipreemiast) 13-58 protsenti tulu.

Kas see tähendab, et nad võtsid suuri riske või et neil lihtsalt vedas? Ei, enamik ei riskinud oma kapitaliga üldse või võtsid fikseeritud riski (kuni 10 protsenti kapitalist) ning kui kulla hind sel perioodil langenuks, oleksid nad lihtsalt saanud oma kapitali ilma tootluseta tagasi.

Lugeja võib küsida, miks siis eelnevates kriisides inimesed massiliselt vara kaotasid ning miks keegi ei maininudki selliseid võimalusi. Vastus on lihtne - selliseid lahendusi nende tänapäevasel kujul lihtsalt ei olnud. USA struktureeritud lahenduste müügistatistika algab 2003. aastast. Euroopasse jõudis see veelgi hiljem.

Eesti pangad alustasid investeerimishoiuste kui lahenduse pakkumist aastatel 2004-2005.

Kriisi ajal peab üle vaatama oma suhtumise riskidesse. Üks suurimaid võimalusi on riskide piiramine (see võib olla nii 0 kui ka 50 protsenti, need pole abstraktsed numbrid, riskipreemia fikseeritakse lepingus).

Ei ole häid ja halbu aegu - on keerulised ja vähem keerulised ajad. Mõistagi on ajad paljude varaklasside jaoks keerulised. Kuid tihti juhtub, et kui ühed varaklassid kaotavad oma väärtust, leidub teisi, mis samal ajal väärtust kasvatavad.

Kui see teadmine ühendada finantsriski piirava investeerimisideega, võib igas majandusolukorras leida viise oma vara säilitamise kõrval ka selle kasvatamiseks.