Aasta ärimees 1995: Rein Kilk

1995. aastal valis Äripäeva toimetus aasta ärimeheks Rein Kilgi. Põhjus oli talle kuulunud Pindi Investi agressiivses tegevuses. Toona kuulusid Pindi ajutrusti Kilgi kõrval veel Ain Kelus, Andres Lõhmus, Andres Männart ja Ahti Aho - mehed, keda peeti finantsvõluriteks. Näiteks nuputasid nad skeemi, kuidas saada Pindi omandusse maksimaalselt suur hulk riigi poolt avalikku müüki pandud Tallinna Kaubamaja ja Saku Õlletehase aktsiaid.

"Elasin kakskümmend aastat lihtsa töölisena, väga väikese vorstina nagu mu sõber ütleb, ma ei viitsi enam suure isakese nägu teha ja end kohevile ajada," rääkis Kilk 1990ndatel.

Oma äriedu kohta on Kilk tuttavate sõnul öelnud, et raha kleepub tema külge. 1980ndate alguses veetis ta nädalavahetused Leningradi turul ja müüs kurke, kapsaid ja tomateid. Edasi tuli rooside kasvatamine ja meemüük, kirjastamine ning metalliäri. Kilk lõi aktiivselt kaasa ka Rahvarinde tegemistes.

Kokku õnnestus Kilgil USAs müüa üle 100 000 liulaua. Neist enamus 1996. aasta talvel, mil Rein Kilgil õnnestus müüa USAsse 80 000 plastmassist lauda, mida ta ise nimetas tobedaks tooteks.

Kilk üritas veenda ka kiirtoitlustusrestoranide ketti McDonald's, et see temalt pool miljonit liulauda ära ostaks ning klientidele kingiks, kuid ilmselt ei olnud ta selle "tobeduse" müügil piisavalt veenev ja liulaudade äri USAs soikus.

Kilgi sõnul tegi ta laudadele patendi juhuks, kui müük peaks väga hästi minema. Kilgi sõnul polnud tema jaoks oluline, mida müüa. "Mul on alati olnud kerge Ameerika-vaimustus. Kui sa oled Ameerikas äri teinud, siis oled omamoodi liigas," on Kilk kommenteerinud.

Kõrgeim hind, mis liulaua eest poes maksti, oli 8-10 dollarit. Kilk teenis iga müüdud liulaua pealt umbes dollari.

Ärimehe hinnangul oleks korraliku kasumi teenimiseks piisanud aastas 200 000 liulaua müümisest. "Mult küsiti 1997. aastaks sellist kogust, aga midagi kindlat ei lubatud," rääkis Kilk. Samal ajal tekkisid lahkhelid liulaudade tootjaga Eestis ja Kilk ei viitsinud enda sõnul rohkem jamada. Nii lõppes liuäri USAs.

Kilgi meediamagnetism on seotud nostalgiaga Rahvarinde aegadest, mil Kilk Tartu Postipoissi välja andis.

1990ndatel proovis Rein Kilk kätt meediaäris ning talle kuulus osalus kolmes raadiojaamas - Tartu Päikseraadios, Pärnu Raadios ning Tallinna raadiojaamas Mega FM - mille ta 1999. aasta lõpus maha müüs.

Samuti oli Kilk nõus paigutama raha Sõnumilehte, kuid teised tollased investorid eesotsas Rein Kaareperega põlgasid Kilgi ära, kuna kahtlustasid, et ta teeb koostööd teise poole ehk Hans H. Luigega. Viimase tegemised meediamaastikul põhjustasid Sõnumilehe loomise.