Vähem möla, pikem samm!

Eestil on praegu kaks valikut - kas kiiresti tegutsedes pöörata majandus tõusule või langeda pikka ja kurnavasse majandusdepressiooni.

Kriisis on palju positiivset - see paneb tegutsema, muudab väärtushinnanguid ja loob võimaluse uue kvaliteedi tekkeks. Kriisist väljumiseks on oluline teada, et on vaja otsida uusi lahendusi ning loobuda ebareaalsetest ootustest, nagu oleks võimalik taastada kriisieelne majandusolukord. Kui kriisi faasides liikumine toppab, muutub olukord depressiooniks, mille iseeneslikku möödumist loota on naiivne.

Neil teemadel rääkimine aga ei muuda midagi, kui pole tahet tegutseda. Kuna poliitikuid valdab aasta enne valimisi õpitud abitus, mis pärsib tarkade otsuste tegemist, võib eeldada, et alles tuleval aastal hakatakse olukorda reaalselt hindama, kuid selleks hetkeks oleme kaotanud palju väärtuslikku aega. Praegu on valitsuse ainuke reaalne tegevussuund euro kasutuselevõtt, mis tundub pigem soovina vastutusest kõrvale hoiduda. Eesti kroon võimaldab riigil otsustavamalt finantsmajandusse sekkuda, euro seda enam ei võimalda. Oma praeguse poliitikaga anname vabatahtlikult ära võimaluse ise otsustada. Kroonil on meie rahva jaoks emotsionaalne väärtus ja kriisiajal tuleks hoida väärtusi, mis tekitavad turvatunnet. Mina ei ole tänase päevani näinud ühtegi sisulist majandusanalüüsi, mis motiveeriks euro kasutuselevõttu. Kui palju töökohti see müstiline euro loob? Kui palju välisinvestoreid suunab oma raha meie majandusse? Kui palju suureneb sellest meie SKT? Kas võib olla, et valitsusel polegi sellist analüüsi?

Nii sügav majanduskriis mõjutab tervet rahvastikku. Kui meie 100 000 töötut ei leia järgnevate kuude jooksul omale sobivat tööd, on reaalne oht, et suur osa neist suundub välismaale. Mida enam minnakse ära, seda suurem on võimalus, et välismaal tekivad eestlaste kogukonnad, mis muutuvad tõmbekeskusteks ja hakkavad terveid perekondi võõrsile meelitama. Loota, et nad kümne aasta pärast tagasi tulevad, on naiivne, sest neid ei pruugi rahuldada enam see keskkond, mis on kujunenud pikaaegse depressiooni tagajärjel.

Majandusdepressioon viib riigi funktsionaalsuse autonoomse tarbimise piirist madalamale, mis tähendab, et riik ei suuda enam oma funktsioone täita. Riigi võimekust saab taastada ainult majandustegevustega, mis loovad töökohti. Kokkuhoid ja kärped saavad paremal juhul olla vaid ajutiseks abinõuks. Ultraliberaalne majandus nii väikses keskkonnas pole ennast õigustanud. Riik peab praeguses olukorras sekkuma majandusse.

Eesti rahva huvides peame vältima majandusdepressiooni. Riigimehena lõpetaksin sihipäratu ja arutu tegevuse eurole üleminekul. Tuleb võtta laenu 30-40 miljardit krooni ja suunata see erinevatesse majandussektoritesse, mis soodustavad uute ettevõtete ja töökohtade teket. Eelkõige pean silmas infrastruktuuri ja majandusvaldkondi, kus eraettevõtjad ei saa läbi ilma riigi toeta. Lisaks tuleb moodustada 20 eksperdist grupp, kes analüüsib praegust majandussituatsiooni ja annab erapooletut nõu, kuhu laenatav raha suunata. Grupp peab olema apoliitiline ja võimeline hindama Eesti olusid terviklikult. Ka valitsus peab olema kriisi tingimustes apoliitiline. Praegu saab lähtuda ainult riigi ja rahva huvidest, jättes kõrvale oma isiklikud poliitilised ambitsioonid.

Aasta on juba piisav aeg kriisi mõistmiseks ja sellest rääkimiseks. Täna on vaja tegutseda, et homne tuleks eilsest erinev. Vähem möla, pikem samm!

Autor: Ingvar Tshizhikov