Vähem möla, pikem samm!

Eestil on praegu kaks valikut - kas kiiresti tegutsedes pöörata majandus tõusule või langeda pikka ja kurnavasse majandusdepressiooni.

Kriisis on palju positiivset - see paneb tegutsema, muudab väärtushinnanguid ja loob võimaluse uue kvaliteedi tekkeks. Kriisist väljumiseks on oluline teada, et on vaja otsida uusi lahendusi ning loobuda ebareaalsetest ootustest, nagu oleks võimalik taastada kriisieelne majandusolukord. Kui kriisi faasides liikumine toppab, muutub olukord depressiooniks, mille iseeneslikku möödumist loota on naiivne.

Neil teemadel rääkimine aga ei muuda midagi, kui pole tahet tegutseda. Kuna poliitikuid valdab aasta enne valimisi õpitud abitus, mis pärsib tarkade otsuste tegemist, võib eeldada, et alles tuleval aastal hakatakse olukorda reaalselt hindama, kuid selleks hetkeks oleme kaotanud palju väärtuslikku aega. Praegu on valitsuse ainuke reaalne tegevussuund euro kasutuselevõtt, mis tundub pigem soovina vastutusest kõrvale hoiduda. Eesti kroon võimaldab riigil otsustavamalt finantsmajandusse sekkuda, euro seda enam ei võimalda. Oma praeguse poliitikaga anname vabatahtlikult ära võimaluse ise otsustada. Kroonil on meie rahva jaoks emotsionaalne väärtus ja kriisiajal tuleks hoida väärtusi, mis tekitavad turvatunnet. Mina ei ole tänase päevani näinud ühtegi sisulist majandusanalüüsi, mis motiveeriks euro kasutuselevõttu. Kui palju töökohti see müstiline euro loob? Kui palju välisinvestoreid suunab oma raha meie majandusse? Kui palju suureneb sellest meie SKT? Kas võib olla, et valitsusel polegi sellist analüüsi?