Olen tahtnud meedia tähelepanu eest veidi kõrval olla ja kõigest puhata, aga ei lasta. Tänan Äripäeva ajakirjanikke, et sünnipäeva puhul mind suuremahulise artikliga (8.03.2010) meeles pidasid, kuigi unustasid õnnitlemata. Sellest pole midagi, et mõned mõtted on veidi teistmoodi kajastatud kui tegelikkuses.
Olen ise Äripäeva lugeja ja tean, mis toimub. Küll on keegi suurärimees kantinud varad üle uude firmasse ja maksuameti võlg 40 miljonit krooni on jäetud varatusse firmasse, küll on panga tagatisvara ära kanditud. Pidevalt lähevad firmad pankrotti ja inimesed jäävad tööta.
Kui aga Lepale pannakse pahaks, et ta kümme aastat tagasi tegi abieluvara lepingu ning korter on abikaasa nimel, siis... Ei ole Lepad kunagi laianud tuhanderuutmeetriste villadega ega ostnud kõige uuemaid autosid, mis just tootmisse tulnud. Pigem on loodud sadu töökohti ja aidatud abivajajaid. On ostetud vanu mahajäetud hooneid, et nende asemele midagi kaunist ehitada, ei ole kusagile välismaale teenima suundutud. Kui me sellised kodumaa patrioodid ja perefirmad suures rahaahnuses ära hävitame, siis kes meil uusi töökohti loob?
Artikkel jätkub pärast reklaami
Rääkides konkreetselt, siis usaldasin valesid inimesi. Kauaaegne Lepa Kaubanduskeskuse juht Garri Suuk sõlmis keskuse laienemiseks ehitustööde lepingu enda sõbra Indrek Ranna juhitud firmaga, 20 miljoniline töö kallines 8 miljoni võrra ning tekkinud segadustes hüppasid pangad alt ära. 8,7 miljonit krooni haihtus õhku. Tegelikult jäi ainult mõni miljon krooni ehituse lõpetamisest puudu. Ei oleks olnud mingit pankrotti, kõik võlad oleks saanud tasutud. Olin solvunud, et Suuk sellise ehitajaga lepingu sõlmis.
Läks aga teisiti. Tekkinud olukorda hakkas ära kasutama äripartner Hans H. Luik, kes pankrotiavaldusega üritas Veetorni ärihoone osalust kaheksa miljoniga müüa. Kui kuulsin, et Luik pakub osalust müüa, pakkusin, et ostan ise välja. Esimese makse pidin tegema pärast ehitusloa väljastamist ning suurema osa tasumine pidi toimuma pärast ehituse valmimist saadavast kasumist. Segadus lõi aga kõik äriplaanid segamini.
Pankrotimenetlus oli tegevust jõuliselt piirav ning soov selle alusel palju raha saada ja kohe, oli äärmiselt vale tegevus Luige esindajate poolt. Pärnu on niigi väga negatiivne oma kohtuvaidluste poolest ning nüüd muutus investorite kaasamine võimatuks.
Masuga ei olnud Lepa Kaubakeskusel mingit pistmist, Rimi pidi avama supermarketi just enne seda, kui Pärnu ainuke kesklinna toidukaupluse kavatseti remondiks sulgeda.
Kui oled haavatud, siis loomulikult lendavad kohale raisakotkad ja röövlid. See ei ole meil esimest korda. Ka kümme aastat tagasi hävitati hirmunud konkurentide alatuid võtteid kasutades suur tühjalt kohalt alustanud kaubandusettevõte, mis maksis juba krooniaja algusest alates riigikassasse üle miljoni krooni kuus makse ning töö kaotas ligi sada inimest. Kui saad jalaga tagumikku, siis tähendab, et oled kellelgi ees. Aga pole midagi, kui põllumehel on ikaldus, siis järgmisel aastal tuleb uus vili külvata. Ja ega ma alla ka ei anna, liiga räigelt käis kogu mäng.
Täname inimesi, kes usuvad meisse ja meie ettevõtmistesse. Elu tuleb edasi elada, eelkõige peab aga hoidma perekonda ja austama tööd, ükskõik milline või kus see töö parasjagu on.