Kas iga algaja kukub läbi?

Aga Olvil on parasjagu vedanud. Ta on üks neist 16 õnnelikust, kes enne jaanipäeva lõpetas Eesti kõige ebatavalisema ettevõtjakoolituse. Nimelt tõmbas Tartu ettevõtjate koolitaja Marju Unt kaasa ka mitmed kogenud ettevõtjad, kes aegade jooksul nii tulest kui ka veest läbi käinud.

"Töötust ettevõtjaks tegutsevate ettevõtjate toel" kursuse tähtsaim tulemus polnud mitte see, et kõik 16 valminud äriplaani kannatavad ilmselt auga välja töötukassa starditoetuste saamise kadalipu.

Kõvasti tähtsam on see isiklik ja väga usaldusväärne kontakt, mis juba kogenud ja alles esimesi samme tegevate ettevõtjate vahel tekkis. Need vanad kalad julgesid väga avameelselt rääkida, kuidas nad ise on oma kahtluste ja hirmudega võidelnud ning kuidas nad on paljude asjadega alt läinud. Ja kuidas nad on taas jalule tõusnud ning oma asja edasi ajanud. Eneseusk, mida sellised vestlused töötuks jäänutesse süstisid, on kulda väärt. Nagu ka teadmine, et kui nad hätta jäävad, on neil keegi, kellelt nõu küsida.

Olen veendunud, et neil, kes selle kursuse läbisid, on märksa lihtsam hoiduda kolme peamise ämbri eest, kus algajad ettevõtjad nii sageli kolistavad:

Esiteks usun, et need inimesed ei hakka hoidma oma pruuti pimedas luku taga: kõige tüüpilisem ja kahjulikum viga, mida me teeme, on oma äriidee saladuses hoidmine. Sest me kõik armastame iseendale valetada - kes rohkem, kes vähem, mistõttu vaikime maha oma äriidee nõrkused. Keegi usaldusväärne kõrvaltvaataja peab meid maa peale tooma.

Teiseks usun, et need inimesed ei muretse, et nende äriidee pole täiuslik. Tegelikult pole õnnestunud täiuslikku äriideed leida mitte kellelgi. Tulebki pihta hakata sellega, mis sul on, asja käigus hakkab idee oma elu elama. Tavid jõudis kullamüügini pärast seda, kui oli aastaid valuutat vahetanud. Bussidega pakivedu sündis pärast seda, kui firma oli aastaid reisijaid vedanud. Üks asi viib teiseni.

Kolmandaks usun, et need inimesed ei upu vähetähtsasse. Ilusad visiitkaardid ja edev kontor on muidugi toredad, aga neist kordades tähtsam on küsimus: mida mu klient tegelikult tahab? See on isegi tähtsam rahastajate otsimisest.

Last but not least: usun, et ei Olvi ega ka teised selle kursuse läbinud ei lase end heidutada õnnetust statistikast, kui palju firmasid ikkagi loojakarja läheb. Sest nad õppisid küsima suure pildi nägemiseks elutähtsa küsimust: "Miks ma seda kõike teen?"

Olvi ei taha avada söögikohta mitte selleks, et seal inimesed pelgalt süüa saaksid. Hoopis selleks, et sinna toidukohta jõuaks selles külas kasvanud kartul ja porgand ning oma kiviahju leib. Et ühes külas hakkaks elu uuesti käima.

Ning sellisel ettevõttel on päris palju lootust kestma jääda.