Videonäitus süstib positiivsust

Videokunstinäituse tegemine ei ole kergete killast ettevõtmine, sest publiku, ka kunstipubliku, esimene alateadvuslik reaktsioon on üks suur ohe, et jälle peab pikki tunde ekraani ees veetma. Aga seekord on teisiti.

Kõik kaheksa videot on pikkuselt alla 15 minuti, mõni veel eriti lühike. On videoid, mis jutustavad lugusid ja mille puhul on vaja nende vaatamist ajastada. Ja on ka neid, mille puhul pole oluline ei algus ega lõpp-punkt.

Eesti kunstnikest on esindatud Kai Kaljo oma suhteliselt ammuse videoga "Ja ometi..." (1997) ning eesti videokunsti kunagine superstaar Ene-Liis Semper tööga "Uks" (2002). Mõlemaid iseloomustab tugev eksistentsiaalne liin.

Maailmas tuntud nimedest näitab Kumu Marina Abramovici ja Eija-Liisa Ahtilat.

Abramovicilt saab näha uut videot "Piima hoidmine" sarjast "Köök" (2009), mille aluseks on kunstniku lapsepõlvemälestused. Ta on eelkõige tuntud performance'eid tegeva kunstnikuna ja paljud tema videotööd dokumenteerivad tegelikult üht järjekordset performance'it.

Ahtila "Maja" (2002) loo aluseks on intervjuud psühhoosihaigete naistega. Kunstnik üritab taasluua nende ettekujutust maailmast, mis võib ajuti küll normaalsusele läheneda, kuid mis mingil hetkel tervemõistuslikkusest ära pöörab. Nii ka Ahtila videos.

Näeme noort naist sõitmas metsamajakesse ja jutustamas teda ümbritsevast loodusest. Kõik on normaalne. Korraga hakkab aga naine rääkima sellest, kuidas ta kuuleb toas auto hääli. Näeme pisikest autot vuramas üle majaseina, suurt kirjut lehma läbi maja jalutamas ja peategelast ennast lendamas. Reaalsus on siin lahutamatult seotud fantaasiaga.

Hollandlane Guido van der Wervelt on väljas kaks tööd. Üks neist on andnud nime ka näitusele endale. Videos "Kõik saab korda" (2007) jälitab suur jäälõhkuja tema ees kõndivat meest. Jääl kõndiv mees on kunstnik ise ning teatavasti ei ole seda videot manipuleeritud. Van der Werve ongi tuntud kunstnikuna, kes selliseid ekstreemseid tegevusi ette võtab.

Van der Werve teine töö "Päev, mil ma ei pöördunud maaga kaasa" (2007) on isiklik passiivne protest maailmas toimuva vastu. Kunstnik seisis 24 tundi põhjapoolusel ja pööras ennast selle aja jooksul pidevalt maa liikumissuunale vastu. Näitusesaali on jõudnud sellest kaheksaminutiline videoformaadis fotodokumentatsioon.

Nagu ütleb näituse kuraator Maria-Kristiina Soomre, võib kõikidest videotest välja lugeda nii lootusrikkust kui ka lootusetust. Vaatajale on jäetud piisavalt isiklikku tõlgendamisruumi.

Autor: Ragne Nukk