Kui valvekoer ei urise

Mina defineerin ajakirjanduse valvekoera rolli pisut laiemalt. Sellesse mõistesse mahutan ka materjalid, mis pidanuks kindlasti ajakirjanduses ilmuma, kuid ei avaldatud. Mõnikord ei ole tegu teadliku vältimisega, vaid küündimatusega. Võin öelda, et Eesti ajakirjandus ei täida kõigis valdkondades valvekoera rolli süstemaatiliselt, vaid teeb seda valikuliselt. Eri väljaanded eri tugevusega. Tihti tähendab avalikustamine Eesti kontekstis vaid detailides närimist. Tõele au andes mõnel juhul just selline üksikasjadesse süüvimine viibki välja oluliste sündmuste, nähtuste olemuseni.

Valvekoera urinat ei kuule näiteks teemal, kuivõrd Eesti poliitikud ja ametnikkond kaitsevad Eesti huve Euroopa Liidus. Ajakirjandusliku käsitluse alusel võib küll väita, et Eesti täidab perfektselt lihvitud kummitempli rolli: mida ette kirjutatakse, sellele alla kirjutame. Analüüs just Eesti huvide kaitsmise kohta jääb vajaka.

Kui Eesti ajakirjanduslikust praktikast jäävad puudu süvakäsitlused Eesti arengustsenaariumidest, kaugematest sihtidest, 30-50 aastat, siis ei saa ajakirjandus täita valvekoera rolli kontseptuaalses võtmes. Eesti ajakirjanduse käsitlused täidavad liialt palju päevakajalise poliitika üleandeid.

Valvekoera rolli puhul tuleks küsida, kas seda funktsiooni täidetakse võrdselt kõikide valdkondade kohta, näiteks kõigi erakondade suhtes ühetaolise huviga. Mõnikord näib, et mõne erakonna suhtes käitub osa ajakirjanikest nagu vabamüürlaste looži suhtes - väga harva ilmuv malbe kriitika. Valvekoera on tabanud tugev uimasti või Prozac.

Viimase ajast perioodist sobib Rahvaliidu juhtum. Mitte ükski ajakirjanik ei võtnud seda teemat ette, analüüsimaks kogu olukorda. Meedia lihtsalt pritsis üksmeelselt mingeid tobedaid pressiteateid. Valvekoera roll pidanuks avaldama selles, et elanikkonda oleks informeeritud, mis toimub tegelikult selle erakonna ümber, mitte aga ei oleks kaasa mindud klounaadiga. Nüüd jäi mulje, et ajakirjandus täitis pigem kellegi tellimust: teadlikult või alateadlikult.

Veel üks näide: Eesti riigi eelarve vastuvõtmine. Kas meedia jälgija on saanud mingi ettekujutuse sellest, mida see endaga kaasa toob? Miks on ühed või teised valdkonnad prioriteedid ja mida need ühiskonnale kaasa toovad. Kuidas eelarve mõjutab meie elu järgnevatel aastatel: kas see on majanduselu ergutav või tasalülitav ja miks siis nii?

Riigieelarve on ajakirjanduse jälgija jaoks sama udune kui Tallinna linna eelarve. Miks siis aasta tähtsaim dokument ei väärinud korralikku analüüsi, diskussiooni tekitamisest kõnelemata? Kas selles on mingi kala? Ajakirjandust jälginule jäi riigieelarve kõige suuremaks probleemiks keskerakondlaste öine boikott.

Ajakirjanduse valvekoera rolli täitmist segab veel üks asjaolu, mida võib nimetada tööks infoallikatega. Reeglina ajakirjanikud võtavad valitud isikutega intervjuusid ja sageli sellega piirdutakse. Intervjueerijate hinnangud moodustavadki materjalide tonaalsuse.

Rohkem võiks tunnetada ajakirjanike endi kodutöö rolli ja süvenemist. Taoline lähenemine võimaldaks senisest enam valvekoera rolli täita. Ajakirjanduse valvekoera roll piirdub liiga sageli pinnapealsete virvendustega. Selles osas täidab ajakirjandus valvekoera rolli suhteliselt hästi.

Valvekoera rolli täidab ajakirjandus hästi eelkõige siis, kui kaasneb skandaal, sensatsioon. Kui seda ei ole, siis võidakse materjal pigem kõrvale jätta. Sest see ei müü.