Maksaks toetusi tulemuse, mitte 'linnukese' pärast?

Efektiivsuse tõstmiseks tuleb toetusi maksta tulemuste, mitte linnukeste tegemise pärast. Valimiste eel hakkavad poliitikud aktiivselt rääkima, kuivõrd olulised on tootlikkus, efektiivsus ja eksport; kuidas kõrge lisandväärtusega tegevused majandust edasi viivad.

Toetused võimaldavad kaasata ettevõtteväliseid eksperte, aitamaks tõsta konkurentsivõimet, tootlikkust, efektiivsust ja arendada oskuseid. Kuid toetuste tõhususe hindamiseks tuleks vastata kahele küsimusele. Esiteks, kui palju energiat peab ettevõtja kulutama toetusega seotud bürokraatlike protsesside läbimiseks, ning teiseks, millised on selgelt mõõdetavad tulemused. Olulisim peaks olema kulutatu suhe saadavasse tulusse.

Tavaline toetusavalduse protsess peidab endas bürokraatiasse takerdumise ohtu. Kuna ettevõtja peab olema kindel, et toetuse saamisel ei ilmne õiguslikke ega raamatupidamislikke probleeme, liigub toetuse fookus ettevõtluse toetamiselt paberite korrastamisele. Teiseks, tulemuspõhised programmid, mille eesmärk on selgelt mõõdetav areng valdkonnas, ja suunatud toetus nimetatud eesmärkide saavutamiseks on paraku Eestis väga haruldased, väidetagu mida iganes.

Aga kui pöörata kogu protsess vastupidiseks? Ehk oleks arukas maksta teenusepakkujatele varem kokkulepitud konkreetse tulemuse saavutamise eest? Vaatame näiteks mujal maailmas levinud Leani tootmisprogrammi: miks mitte võtta 8-10 firmat ning mõõta nende sooritust enne ja pärast koolitust? Sihtgrupi võimekuse areng on selgelt tuvastatav ning kui osalevad firmad rakendavad õpitut, kuid eesmärke ei saavutata, siis teenusepakkuja lihtsalt oma teenuse eest tasu ei saa. Selline lähenemine garanteerib ettevõtetele tootlikkuse kasvu ning välistab avalike toetuste raiskamise. Oleme arvutanud, et kaheksale firmale (a 10 töötajat) läbiviidud Leani koolitusprogramm säästab ettevõtjatele kokku 800 000 eurot.

Kõlab lihtsalt? Nii see ongi, kuid kehtivad reeglid ja kultuur ei stimuleeri firmasid, rahastajaid ega teenusepakkujaid võtma sääraseid kalkuleeritud riske. Programmid peaksid olema kättesaadavad, läbipaistvad ja vajaduste järgi tehtud. Üldised toetusprogrammid võimaldavad küll erinevaid asju toetada, aga neist ei ole kasu konkreetsete eesmärkide saavutamisel.

Riigi toetus tulemuspõhistele programmidele, arvestades nende garanteeritud tulusust, võiks olla suurem kui 50%. Edukad firmad, mis on riigi majanduse arengumootoriks, peavad saama piisavalt sihipärast toetust, tõstmaks oma tootlikkus järgmisele tasemele.

Autor: Lauri Nirgi