"Rahaliit on nüüd kindlamal alusel"

Rahaliit on kindlasti kindlamal alusel. Ja isegi turgude reaktsioon Portugali valitsuskriisile on suhteliselt tagasihoidlik. Mitmed analüütikud peavad tõenäoliseks, et kui kogu möödunud aasta jooksul ei oleks eurotsooni tugevdamiseks tehtud olulisi reforme, oleks see reaktsioon võinud olla oluliselt teistsugune.

Need reformid on nüüd vormistatud. Kõige olulisem on Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kokkulepe. Muudatus võrreldes sellega, milles leppisid kokku rahandusministrid, seisneb sissemaksete tegemises. Ülemkogu kokkuleppe järgi makstakse fondi algkapital sisse viie aasta jooksul võrdsetes osades - st 16 mld eurot aastas. Eesti puhul tähendab see pisut vähem kui 30 miljoni euro maksmist aastas viie aasta jooksul alates 1. juulist 2013.

Eesti liitumine tuleks ära vormistada esimesel poolaastal. Riigikogu asub tööle ja enne suvepuhkust tuleb see küsimus arutusele.

EFSFiga on see eripära, et sinna liikmesriigid rahalisi sissemakseid ei tee, vaid on andnud garantiid. 1. juulist 2013 saab EFSFist ESM, aga viimasesse tehakse juba rahalisi sissemakseid. Mõnele liikmesriigile oli üleminek rahalistele sissemaksetele liiga järsk. Nii saigi otsustatud koormus viiele aastale ära jaotada.

• Mis tagab, et laenuabi saav riik oma käitumist muudab? Nii EFSF kui tulevikus ESM annavad laenu rangelt tingimuslikult. Nagu Rahvusvaheline Valuutafond. Ja Rahvusvahelise Valuutafondi ajalugu on kinnitanud, et vaatamata sellele, et laene on antud väga probleemsetele riikidele, on fond kasumlik.

Praegu on paljud üllatunud ja imestunud, et miks siis, kui eurotsooni looma hakati, ei loodud kohe ka n.ö viimase võimaluse fondi.

See ei ole humanitaarabi. Selleks, et riigid abi saaksid, peavad nad läbi viima struktuurseid reforme, kärpima avaliku sektori kulutusi, muutma maksupoliitikat.  Samal moel annab raha EFSF ja hakkab andma ESM. Võibolla on see liialdatult öeldud, kuid liikmesriigid peavad abi saamise eest  loovutama osa oma suveräänsusest.  Näeme ka Läti puhul, kuidas Valuutafondiga sõlmitud lepingu alusel on läbi viidud väga mitmeid reforme.

• Kui suur on risk, et poliitilised pinged lähevad Euroopa sees väga suureks, kus hädas riigid ühel hetkel enam ei saa rohkem kärpida ja tugevamad riigid nagu Saksamaa ja Soome ei taha enam rohkem raha anda?

Praegu võib öelda, et nii EFSFi kui ESMi mahust (vastavalt 440 mld eurot ja 500 mld eurot - toim.) peaks piisama ka väga sügava kriisi ületamiseks. Ja kus hädas olijatel neid teisi võimalusi abi saamiseks on? Reformid tuleb läbi viia nagunii. Ma ei arva, et abifondide mahu suurendamine oleks püsiv lahendus.

Portugali puhul kinnitatakse, et ka opositsioonierakond toetab säästumeetmeid. Mis puudutab Iirimaad, siis valitsused on järjepidevad ja kui üks valitsus on tingimuslikult laenu saanud ja kohustused võtnud, siis valimised neid kohustusi ei muuda. Ma ei arva ka, et maksuküsimus (ettevõtte madala tulumaksu küsimus - toim.) oleks määrav küsimus Iirimaa finantsprobleemide lahendamisel. Ja olen vastu sellele, et keegi peaks hakkama otseste maksude temaatikat ühele riigile dikteerima.

Kõige olulisem on jälle finantsstabiilsuse tagamine. Vaatamata sellele, et Eesti rahandus on võrreldes teiste ELi liikmesriikidega päris heas korras, on eelarvedefitsiit kindlasti probleemiks nii sel ja järgmisel aastal kui ka 2013. aastal. Meie eesmärk ja meie kohustus, mis me selle europakti raames peaksime võtma, on viia eelarve 2014. a tasakaalu. Sealt edasi peaksid tulema ülejäägiga eelarved, et koguda uusi reserve.

Edasi tulevad tööhõive küsimused. Tööhõive suurendamine, elukestvas õppes osalejate arvu kahekordistamine järgmise nelja aasta jooksul.

Me ei saa öelda, et meil on kõik korras ja meil pole europakti raames mõtet kohustusi võtta. Asi on sellest kaugel.

Põhiliselt on kaugematesse aastatesse lükatud suurte kuludega seotud lubaduste täitmised. Mõeldamatu oleks hakata täna kulutama. See oleks Kreeka tee. Ja seda teed me ei taha käia, et kulutame rohkem, kui riigil tulusid on. See õnn jääb üürikeseks.