Euroopa ümberjaotamine?

Saksamaa süüdistab teisi. Täpsemalt, ta süüdistab kriisis konkurentsivõime kaotanud ja võlgu suurendanud riike, pannes sellega kogu reguleerimise koorma võlgnikriikidele. Kui euro kasutusele võeti, oodati sellega kaasnevat eurotsooni majanduste koondumist, kuid see viis hoopis lahknevusteni. Euroopa Keskpank kohtles kõigi liikmesriikide riigivõlga riskivabana ja aktsepteeris nende riigivõlakirju võrdsetel alustel. See stimuleeris panku, mis olid kohustatud likviidsusnõuete täitmiseks säilitama riskivabu varasid, teenima täiendavaid baaspunkte nõrgemate riikide välisvõlgu koormates.

See alandas PIIGS-riikide (Portugal, Iirimaa, Itaalia, Kreeka ja Hispaania) intressimäärasid ja puhus täis kinnisvaramullid, nagu taasühinemise kulud sundisid Saksamaad oma rihma koomale tõmbama. See põhjustas nii lahknevused konkurentsivõimes ja panganduskriisi Euroopas, mis mõjutas Saksamaa panku rohkem kui teisi.

Tegelikult päästab Saksamaa suurtes võlgades riike enda pangandussüsteemi päästmiseks. Näiteks suurenes Iirimaa tohutu riigivõlg, kuna eurotsooni ametkonnad sundisid pangandussüsteemi päästmise plaaniga iirlasi oma pankasid riigistama, et neid võlavabana hoida. Seega peavad võlgnikriigid Saksamaa peale surutud meetmete tõttu kandma kogu regulatsioonikoormat.

See meenutab rahvusvahelist panganduskriisi 1982. aastal, mil Maailmapank ja IMF laenasid võlgnikriikidele raha nende võlgade teenindamiseks, kuni pangad suudavad luua piisavad reservid oma halbade laenude vahetamiseks Brady võlakirjade vastu 1989. aastal. See tähendas "kadunud dekaadi" Ladina-Ameerika majandustele. Praegune korraldus karistab võlgnikriike isegi rohkem, kuna need peavad pärast 2013. aastat maksma kaalukaid riskipreemiaid.

Pangandussüsteemi päästmises ja siis võlgnikriikide sissemässimises pärast 2013. aastat on mingi järjekindlusetus. Lisaks kehtestatakse Saksamaa nõutud konkurentsivõime nõuded ebavõrdsel mänguväljal, mis paneb puudujäägiga riigid kaitsetusse olukorda. See võib põhja vedada isegi Hispaania, mis sisenes eurokriisi madalama võlasuhtega kui Saksamaa. ELi jääb seetõttu vaevama krooniline lahknevus, kus ülejäägiga riigid edasi rühivad ja puudujäägiga riigid kogunenud võlakoormaga järele lohisevad.

Vaja on kaht põhimõttelist muudatust. Esiteks peab Euroopa Finantsstabiilsuse Fond sarnaselt liikmesriikidega toimima pangandussüsteemi päästjana. See võimaldab restruktureerida riigivõlga ilma panganduskriisi kiirendamata. Päästepakett jääks samaks, kuna kõik pankade rekapitaliseerimiseks või likvideerimiseks kasutatavad summad vähendaksid valitsuste kulusid.Pangandussüsteemi toomine Euroopa järelevalve alla aitaks taastada usalduse.

Teiseks tuleb luua võrdsus, riskipreemiad reegleid täitvate riikide laenukuludelt kõrvaldada. Seda saab teha suuremat osa nende riigivõlast eurovõlakirjadeks konverteerides. Üksikud riigid peaks siis välja andma võlakirjad kollektiivse tegevuse tingimustega, makstes riskipreemiat vaid summadelt, mis ületavad Maastrichti kriteeriumidega sätestatud riigivõla limiiti (60 protsenti SKTst).

Esimene abinõu tuleb tarvitusele võtta kohe, teine peab ootama. EL loodi etapiviisiliselt, kusjuures selle arhitektid teadsid, et kõik etapid on ebapiisavad. Ometi võisid nad kindlad olla, et kui tuleb aeg puudusi korrigeerida, saab vajalikku poliitilist tahet suunata.

Seekord on aga kahekiiruselise Euroopa väljavaade õõnestamas Euroopa poliitilist sidusust - ja sellega ka võimet vajadusel kooskõlas tegutseda. Seetõttu tuleb koos ELi kriisilahendamise mehhanismi rakendamisega tunnustada järgmist etappi Euroopa integratsioonis. Muidu ei ole puudujäägis riikidel põhjust loota, et nad suudaksid pääseda oma kimbatusest, ükskõik kui palju nad ka ei pingutaks.

Copyright: Project Syndicate, 2011, www.project-syndicate.org