Tagantjärele targana on punkt üks see, et me alahindasime globaalse majandustsükli eemaldumist oma tasakaalust, eriti finantssektoris, ega osanud võimendada neid riske iseendale. Et kui me aastail 2005-2007 hindasime majanduse positsiooni ja tulevikuväljavaateid, siis, mis seal salata, see ulatus, mil määral maailmamajandus ja sealt kaudu ka meie majandus oli tasakaalust väljas, oli alahinnatud.
Tinglikult öeldes, kui me rääkisime 2protsendilise ülejäägi eesmärgist, tulnuks meil rääkida 5protsendilise, miks mitte ka 7protsendilise ülejäägi eesmärgist.
Kui me rääkisime sellest, et kapitali adekvaatsust me tõstsime pankadel tegelikult 10protsendini, suurendasime väga varakult ja ennetavalt mitmeid riskikaalusid, nõudsime rohkem kapitali riskide katmiseks, siis oleks pidanud veel rohkem rõhutama, et see küsimus pole ainult meie probleem, vaid on ka üleriigipiiriline. Oleks pidanud veel toetama rahvusvahelist koostööd Põhjamaade naabritega, veelgi varem, kui me seda tegime. Kuigi me astusime väga õiges suunas, tegelikult enne kui ülejäänud Euroopa. Nii et ma pean tunnistama, et minu piiratud analüüs viitab sellele, et palju uusi asju ma ei oska pakkuda, aga palju neid asju, mis me tegime, oleks võinud teha veel rohkem.