Lars Christensen: Balti riigid pole enam riskinimekirja tipus

Osaliselt on tal isegi õigus. Euroopas – eelkõige Soomes, aga ka Saksamaal ja mujal Euroopas süveneb poliitiline hoiak, et miks me peaksime abipakettidesse raha panema, kui see viib nii või teisiti Kreeka võlgade restruktureerimiseni. Või viimase uudissõna järgi reprofileerimiseni. 

Finantsturud on suures osas mingit liiki Kreeka võlgade reprofileerimise alias restruktureerimise alias Kreeka pankroti hindadesse juba sisse arvestanud. Seda on näha nii Kreeka, Portugali kui teiste riikide intressimäärades. Nii ei tähendaks see turule täielikku šokki. Kui see juhtuks, poleks tagajärjed enam niisama laastavad kui need võinuks olla kaks aastat tagasi, kui turg ei olnud sellist võimalust veel arvestanud. Kogu Euroopa finantssüsteem ja majandus on toonasega võrreldes praegu paremas seisus.

See on üks stsenaarium. Kui Kreeka võlad restruktureerib, on sellel väga negatiivne mõju Kreeka pankadele, kuna nende bilansis on palju Kreeka valitsuse võlakirju. See muudaks Kreeka pangad kiiresti maksejõuetuks. Ja loomulikult riikides nagu Bulgaaria, kus 1/3 pangandusest on Kreeka pankade käes, oleks löök päris dramaatiline.

Samas on olukord juba praegu dramaatiline – ei Kreeka ega Rumeenia majandus ei kasva. Need riigid ei ole majanduslangusest välja pääsenud samal moel kui Balti riigid.

Jah, kuid Rumeenia 0,2%ne kasv ei tundu siiski majanduse toibumisena riigis, mille SKP kasvutempo peaks olema 5-6%. Kui võrrelda Balti riike ning Bulgaariat ja Rumeeniat, siis kriisi puhkemise eel oli nende riikide majandus üsna sarnasel moel tasakaalust väljas. Kriisist toibumine on aga toimunud väga erinevalt. Miks? Sõltub sellest, kes on su naabrid. Kui su naabrid on Soome, Rootsi, Saksamaa, Venemaa, Poola, pääseb majandus ekspordi toel kriisist välja. Kui su naabriks on Kreeka, ei pääse sa kuhugi.

Jah, kriis võib edasi levida Euroopa pangandussüsteemi. Samas ma ei usu, et Euroopas oleks ühtegi panka, mis Kreeka pankade olukorrast teadlik poleks. Siin ei ole päris õige tõmmata paralleeli USA investeerimispangaga Lehman Brothers. Kui Lehman kokku kukkus, tuli välja, et väga paljud pangad olid sellega seotud ja paljudel olid üsna suured positsioonid. Mis puudutab Kreekat, siis Kreeka võlakirju on teistel pankadel tunduvalt vähem.

Palju on Kreeka võlakirju Saksamaa ja Prantsusmaa pankadel ja kui võlakirjad restruktureeritakse, tähendab see kahjumit. Kuid juhin tähelepanu, et turg on selle juba sisse rehkendanud. See ei oleks turul kellelegi mingi uudis.

Loomulikult kätkeb see riske. Aga ma tahan hoiatada, et see ei tähenda automaatselt Lehmani mõõtu krahhi. See on pigem poliitiliselt piinlik hetk. Miks nad muidu seda Kreeka võlgade reprofileerimiseks nimetavad – nad ei taha lihtsalt tunnistada, et üks euroala riik on muutunud maksejõuetuks.

Kreeka võlaprofiili vaadates on samas väga raske uskuda, et restruktureerimisele mingit alternatiivi oleks.

Ma arvan, et see on väga ohtlik taktika, kui poliitikategijad ütlevad, et vältimatu olukorra tekkides on tagajärjeks kaos. Euroopa Keskpank võiks Kreeka olukorda realistlikumalt suhtuda. Krahh oleks see pigem poliitiliselt, mitte majanduslikult. Ja see viitab teatud probleemidele euroalal ja euroala koostöös, mis tulnuks lahendada juba ammu.

Olin euroala pärast enam mures siis, kui turg riske ei tunnistanud. Nüüd on turg ärganud, erinevalt näiteks 2007. aastast, mil ka poliitikategijad riske ei tunnistanud. Nüüd tunnistavad riske nii turud kui poliitikategijad, kuid viimased ei käsitle neid kuigi edukalt.

Selge see. Ma ei taha seda ohtu pisendada. See joonib alla, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel pole konservatiivse eelarvepoliitikaga riikide mainet ning neil on jätkuvalt probleem suurte välisvõlgadega ja majandus tasakaalust väljas. Rumeenial, Ungaril on jätkuvalt palju valuutalaene. Balti riikidel, vast Eesti erandiga, on jätkuvalt probleeme avaliku sektori rahandusega. See rõhutab, et praegu pole mingil juhul aeg eelarvepoliitikas ohje lõdvaks lasta.

Kui kriis puhkes, paistis Kesk- ja Ida-Euroopa kohe silma. Oli ilmselge, et riik nagu Eesti, mille jooksevkonto defitsiit on 15% SKPst ja kinnisvaraturg tulikuum, satub hätta. Tänaseks on majanduse fundamentaalnäitajad oluliselt paranenud, sest Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on kriisi ajal laias laastus õigesti käitunud. Vastumeelselt küll, kuid õigesti. Nii olen ma üldise konsensusega võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa suhtes palju optimistlikum.

Mille eest ma 2007. ja 2008. aastal hoiatasin, oli see, et nendele tasakaalutustele nagu suured jooksevkonto defitsiidid ei pööratud tähelepanu. 2009. aastal Kesk- ja Ida-Euroopas ja Balti riikides nendega tegeldi, kuid nendega ei tegeletud ei Kreekas, Iirimaal ega Hispaanias. Eelarvepoliitikat anti hoopis järele. Nüüd näeme selle Keynes’iliku poliitika tagajärgi, mida paljud Euroopa riigid rakendasid.

Ma ei ole muutnud oma vaateid, kuid faktid on muutunud. Kesk- ja Ida-Euroopa majanduses on tasakaalutust praegu palju vähem. Kui muretseda, siis ekspordikasvu väljavaadete osas.

See ei ole nii kindel.

See kõik on juba juhtunud, see pole enam midagi sellist, mis ees ootab. Rumeenia on juba pidanud IMFilt abi otsima, Ungari on pidanud IMFilt abi otsima, Läti pidi IMFilt abi otsima. Läti SKP on tipust kukkunud 30%. Olemegi praegu 1931. või 1932. aastas. 1932 hakkas USA majandus juba langusest toibuma … Ühesõnaga, need olid aastad, mil globaalne majandus hakkas toibuma. Oma kümme riiki jäi 1931. aastal oma võlgadega hätta. Need paralleelid pole siiski üks ühesed. Kreeka ei saaks nagu Rootsi toona kullastandardist loobuda – see tähendaks eurost lahtiütlemist.

Kõigi kolme riigi majanduskasvu hoog võib aeglustuda, kui ekspordi kasv Kreeka võlgade võimaliku restruktureerimise mõjudest aeglustub. Samas ei ole Balti riigid enam riskiriikide nimekirja tipus. Bulgaarias ja Rumeenias seevastu suured riskid alles püsivad. Ent ma kaldun siiski arvama, et halvim on võimaliku halva mõju mõttes juba möödas. Olukord ei ole kiita, kuid ma ei usu, et Euroopas oleks ühtegi panka, mis ei oleks tõsiselt analüüsinud oma olukorda Kreeka võimaliku restruktureerimise puhuks.

Ma arvan, et ühel hetkel tuleb meil tunnistada, et mitte kõiki riike ei saa päästa. Ja et kõiki panku ei päästeta. Taanis lasti hiljuti üks pank põhja ja põhimõtteliselt on see õige poliitika. Me ei saa päästa kõiki riike ja kõiki panku, kuna selleks ei ole lihtsalt raha. 

Loomulikult otsitakse lahendusi, mis ei laseks olukorral kontrolli alt väljuda. Samas – paradoksaalselt – võib see tuua rahunemise, kui tunnistatakse, et patsient on surnud. Kreeka probleemid on tänaseks turge hüpitanud juba üle pooleteise aasta, ühel hetkel peab see lõppema.

Ühes servas oleks vaja radikaalset kärpekuuri, tohutut sisemist devalveerimist, palkade alanemist 20-30%. Siis võlgade restruktureerimist. Ja siis eelarve, palga- ja sotsiaalpoliitika tsentraliseerimist soomlaste, sakslaste ja hollandlaste kätte. See aga tähendaks, et Rootsi ja Taani ei liituks euroalaga mitte kunagi, kuna liiga palju poliitilist võimu tuleks käest anda. Teine alternatiiv oleks riikidele, mis euroala norme ei täida, ust näidata.