Aafrikasse jäänud raha

Päev pärast mullust vabariigi aastapäeva kirjutas Äripäev, et Eestis võlgadega maadlev Oliver Kruuda on koos itaallastest äripartneritega investeerinud Aafrika läänerannikul Libeerias puiduärisse. Kuigi ta numbritest rääkida ei soovinud, võis ettevõtete majandusaasta aruannetest välja lugeda, et Aafrika väikeriigi väärispuiduärisse võib Kruuda olla paigutanud umbes 20 miljonit eurot.

Koos Kruudaga Libeerias tegutsenud ja tema toonaseks elukaaslaseks nimetatud Kersti Männik ütles nüüd Äripäevale, et sisse pandud raha ei saa sealt arvatavasti kunagi tagasi. "Me ei tulnud sealt kasumiga välja, ikka kahjumiga. Kõik, mis on sinna pandud, on meie jaoks sisuliselt nullväärtusega," lisas ta.

Aastataguses intervjuus eitas Kruuda, et paigutas Libeeriasse Kalevi kommivabriku müügist saadud raha (Orkla ostis 2010. aastal Kalevi 33 mln euroga). Ta tunnistas ärihuve Libeerias, ent märkis, et investeering on tehtud aastail 2006–07. Kui palju? "Las ta praegu jääb – mitte vähe. Selle raha eest osteti sinna seadmed" vastas ta toona.

Kruuda osalusega Euro Liberia Logging Co võitis augustis 2009 raieõiguse konkursil võimaluse töötada metsa üles enam kui veerand miljonil hektaril Libeeria sisemaal. Väärispuidu müügist ootas ettevõte kuni 98 miljoni eurost tulu.

Enne tulu saamist tuli seal Kruuda selgitusel veel palju teha – näiteks teed, millel toodangut transportida, pidi ise ehitama. "Aga ma tegelen selle raha saamisega ja ma arvan, et ma saan selle raha tagasi sealt," lisas ta aasta eest.

Tema äripartneri Kersti Männiku sõnul oli siis, kui nad Libeeriasse läksid, hea aeg. "Kõigil oli raha palju, kõik investeerisid palju. Otsiti kogemusi ja põnevust," märkis ta.

Valge inimene on ärinaise sõnul Libeerias lihtsalt pangaautomaat. "Ma ei soovita ühelgi valgel inimesel sinna minna. Seal on iga asja eest vaja kogu aeg juurde maksta, jätkuvad ja jätkuvad investeeringud. Sinna jäätegi juurde maksma ja lõpuks ei saa ise ka midagi tagasi – lõputu auk, kuhu võib kaduda," kirjeldas ta tagantjärele ettevõtlust Libeerias.

Äri Aafrikas on Männiku sõnul umbes sama, mis Venemaal – iga asja eest tuleb maksta. "Kõike saab ära osta, täna ostad kohtuniku, homme ostad maksuametniku, kõik on võimalik. Saad ennast välja osta. Keegi saab sind jällegi kinni osta. Seal on kõik rahas kinni, sest kodusõda alles ju lõppes. See, kellel on suurem rahakott, sellel on seal ka suurem võim," selgitas ta Musta Mandri äri eripära.

"Eks igale maale investeeritakse ikka nende inimeste kaudu, kel on seal mingi kogemus ja tutvused saavutatud. Iseasi, kas keegi seda tausta nii korrektselt kontrollib. Meie suurim viga oligi see, et meie ei kontrollinud tausta," tunnistas ta.

Aafrikasse tasub Männiku kinnitusel minna ainult läbi suurte firmade – nemad peavad vastu ja neil on ka poliitiliselt mingi kontroll.

Aasta eest küsis Äripäev Kruudalt, kas Aafrika plaanid pole mitte liiga ilusad. "Sain kunagi kokku ühe šotlasega seal ja ta ütles, et ei tea kedagi, kes oleks kunagi cashi tagasi saanud sealt riigist. Siis ma hakkasin kõvasti mõtlema selle peale," vastas Kruuda.

Tere piimatööstuse suuromaniku Oliver Kruuda GKG Investeeringute AS kasvatas aastail 2006–08 pikaajalised finantsinvesteeringud 5,1 miljonilt eurolt 29 miljonile. Just see Kruuda ainuomanduses ettevõte võis peita endas ka Libeeria projekti. GKG Investeeringute viimane äriregistrile esitatud majandusaasta aruanne pärineb 2008. aastast.

Oliver Kruudalt endalt ei õnnestunud Äripäeval Aafrika äride kohta kommentaari saada.