Tööstus. Eestil suurepärane eeldus saada rohemajanduse maaks

OECD statistikaosakonna asedirektor Paul Schreyer nentis oma kõnes tänavusel säästva arengu foorumil, et kuigi üha enam pakuvad kogu maailmas kõneainet mõisted “ökoloogiline jalajälg” ning “roheline majandus” ning suur osa arenenud riikidest on neid termineid ka reaalsesse ellu integreerinud, on mure keskkonna tervise ning sellega seonduvate arengute pärast maailma majandussüsteemis tervikuna jätkuvalt terav.

Seetõttu murrab terve rida keskkonnaküsimustega tegelevaid organisatsioone jätkuvalt pead küsimuse üle, kuidas mahutada inimkond planeedile Maa ära nii, et säiliks nii keskkond kui ka majanduslik areng.

Tuleb jälgida rohelist kasvu. Praegu teevad Schreyeri sõnul  ilma uuenduslikud mõisted roheline kasv ehk green growth ning roheline ettevõtlus, mis kujutavad  endast sisuliselt majanduskasvu ning -arengut toetavat lähenemist viisil, mille kohaselt seame me endale prioriteediks tagada, et loodusvarad ning  keskkond suudavad meid jätkuvalt varustada ressursside ning keskkonnateenustega, millele meie heaolu tegelikult tugineb. “Et seda saavutada, on oluline suunata keskkonda investeeringuid ning luua uusi innovaatilisi ökoloogilisi lahendusi,” märkis Schreyer.

“Rohelise kasvu jälgimine ning mõõtmine võimaldab meil selgemalt teadvustada ökoloogilisi trende, kriitilisi momente ning langetada olukorrale vastavaid otsuseid. Ka peaks rohelise kasvu monitooring andma uusi kasvuvõimalusi majandusele kasvava tootlikkuse, innovaatilisuse, uute turgude ning usalduse ja stabiilsuse kasvu kaudu,” lisas ta. “Vähenema peaks ka šokeeriva avastuse risk, et looduslik tasakaal on lootusetult paigast nihkunud ning mõned ressursid on pöördumatult otsa saanud.”

Säästlikkus peaks saama elunormiks. Äsja valmis OECD rohelise kasvu raport, kus kõiki neid indikaatoreid on arvesse võetud.

Praeguseks on kokku lepitud 25 indikaatorit, mille abil on rohelist kasvu võimalik mõõta. Nende hulgast soovitakse välja valida 4–6 kõige olulisemat ehk juhtindikaatorit.

OECD ettepanek oleks Schreyeri sõnul edaspidi lähtuda keskkonnakasutuse ning tootlikkuse analüüsimisel laiemalt neljast aspektist: CO2 tootlikkusest, materjalitootlikkusest, keskkonnaga kohandatud mitmeteguritootlusest ning maakattest.

Välisminister Urmas Paet toonitas foorumil, et tegelikult on Eestil rohemajandavaks riigiks saamisel suurepärased eeldused – meie SKP on 20 aastaga neljakordistunud ning oleme suutnud oma mõtteviisi paljuski muuta. “Oleme aru saanud, et näiteks prügi sorteerimine on mõistlik. Omaks on võetud säästev ellusuhtumine, sellest on kujunenud elustiil. Eesti on teinud ära suure hüppe selles valdkonnas, võiksime olla eeskujuks paljudele.”

Roheline mõtteviis tootmisse. Paet märkis samas, et endiselt on meie kõigi jaoks suurim väljakutse retoorilises küsimuses, kuidas mahutada kogu inimkond planeedile Maa nii, et säiliks majanduskasv, ökoloogiline tasakaal ning inimeste elukvaliteet paraneks. Tootmisettevõtetele on suurim dilemma ning mõtlemise koht roheline tootmine – valdavalt on tootjate hulgas levinud hoiak, et roheline tootmine on esmapilgul kallis. “Jah, kindlasti on see mõnevõrra kallim, kuid pikas perspektiivis see nii ei ole, maksame ju kinni omaenda tuleviku,” rääkis Paet.

ABB Balti piirkonna juht Bo Henriksson ning ABB on heaks näiteks rohemajanduse rakendamisest ettevõttes. “On täiesti selge ning reaalses elus tõestatud, et keskkonda säästev majandamine on võimalik, küsimus on vaid hoiakutes ning motivatsioonis. Vähemasti on igaühel võimalus anda endast parim, tehes omapoolsed sammud. Loevad ka väikesed asjad – vahel on hea algus seegi, kui palute oma töötajatel üleliigsed tuled välja lülitada, arvuti töölt lahkudes vooluvõrgust välja lülitada.  Meie oleme seda ABBs teinud ning niisugune lähenemine on üks meie ettevõtte praegustest väärtustest,” rääkis Henriksson.

Henrikssoni hinnangul on praeguses maailmas olulisim mõttekoht energia hind ning tootmine, 30 aasta pärast näeb ta suurimat võimalikku muutust energia vajaduste osas Hiinas ning Indias, kus nõudlus energia järele on drastiliselt kasvanud. “Teiseks oluliseks märksõnaks on nafta hind, mis on kümne aastaga kerkinud seitse korda, ning kahtlemata ei saa me kuidagi üle ega ümber maa globaalsest soojenemisest. Kui me ei peata teatud ressurssidega senisel moel ümberkäimist, seisame 30 aasta pärast silmitsi väga ootamatult muutunud olukorraga,” ütles ta.

Samas on Henrikssoni sõnul tegelikult tohutud võimalused energia oluliselt säästvamaks kasutuseks nii Venemaal, Indias kui ka Hiinas, mida seni pole oluliselt rakendatud.

Ta tõi oma kõnes välja ühe võimaliku alternatiivina Aafrika päikeseenergia suunamise Euroopasse kaabli teel, samuti ABB tuuleenergia projektid Saksamaal.

“Saksamaal on valmimas tuulepark nimega Borkum 2, millest peaks saama maismaast seni kaugeimale rajatud tuulepark. Selle projekti abil peaks õnnestuma vähendada CO2-heitmeid 1,5 miljonit tonni aastas. ABB rolliks jääb ka konverterjaamade rajamine, merekaabli paigaldamine 128 kilomeetri ulatuses ning 75 kilomeetri ulatuses kaabli paigaldamine maismaal. Meie paigaldame ka platvormi,” rääkis Henriksson.

ABB on rakendanud oma tööstus- ja tootmisprojektides moodsaimat tehnoloogiat, kus on automatiseeritud säästurežiimid, madala voltaažiga tooted, mootorid, robotid ning turbolaadijad.  “Kõik meie konsultandid on eksperdid, selgitamaks välja optimaalne energiakulu mis tahes objekti puhul,” sõnas Henriksson.

“Aastatel 1998–2003 õnnestus ABB-l vähendada kasvuhoonegaaside heidet 1% aastas. Ajavahemikul 2006–2009 toimus ettevõttes kaheaastane programm energiakasutuse vähendamiseks, mille tulemusel vähendati energiakulu iga toodetud ühiku kohta pea 5% ning alates 2010. aastast on ABB vähendanud aastast energiakulu iga töötaja kohta 2,5%. Samavõrra vähendati energiakulu ehitiste puhul (kWh/m2),” lisas ta.

Tea Nõmmann Säästva Eesti Instituudist tutvustas oma ettekandes Eesti majanduse rohelistumise alternatiive, püüdes leida vastuseid küsimustele, kui kaugel asub Eesti riik rohelise majanduse eesmärkidest.

Ettevõtted teadvustavad looduse säästmise vajadust

Samal ajal kui Eesti elanikkond suhtub keskkonnahoidu küllaltki kriitiliselt, peab suur osa meie tööstusettevõtetest ennast ja oma tegevust säästlikuks ja loodusega arvestavaks ning püüab oma keskkonnasõbralikkusest igal sammul ka avalikkusele märku anda.Küsimustele vastas ASi Viru Keemia Grupp juhatuse liige ja tehnikadirektor Meelis Eldermann.

Mil moel on VKG Grupp keemiaettevõttena muutnud oma hoiakuid ja tegevusi keskkonnasäästu, ressursside kallinemise, keskkonnatasude kerkimise jmt pärast? Viru Keemia Grupil on juba viis aastat sama strateegia keskkonnahoiu seisukohalt. Lisaks oleme hakanud tegelema rohkem erinevate jäätmete taaskasutuse projektidega. Püüame pidevalt selles edasi areneda ja uurida üha uusi võimalusi meie jäätmete kasutamiseks erinevates valdkondades, näiteks ehitusmaterjalide tootmises.

Kui suurt kokkuhoidu ettevõttele on see tegevus siiani andnud? Saavutustest on veel natuke vara rääkida, kuna see kõik ei ole ühe päeva tegevus. Keskkonnasäästu valdkonnas võib välja tuua, et VKG noorim tütarettevõte VKG Plokk toodab põlevkivi ümbertöötlemisel tekkinud jäätmest ehitusplokke.Kindlasti saab rääkida positiivsetest mõjudest meie ettevõtetele, üks olulisemaid on tehniline innovatsioon, näiteks auto­transpordi asemel konveieri kasutuselevõtt Ojamaa kaevanduses.

Kuidas Te hindate, kas Eesti ettevõtted on üldiselt keskkonnateadlikud? Suurtele ettevõtetele on iseloomulik pikaajaline strateegiaplaan, mis on jätkusuutlikkuse üks põhialuseid. See eeldab võimekust protsesse prognoosida ja sellest tulenevalt ka etteulatuvaid investeeringuid teha. Keelud-käsud küll ettevõtete jätkusuutlikkust ei arenda. Pigem võivad ettevõtete investeerimisvõimekust sageli pärssida suured maksud, mis ei ole just parim viis keskkonnasäästlikkusele suunamisel.

Kuidas Teie ettevõte saadab avalikkusele sõnumi oma keskkonnasõbralikkusest? Meie organisatsioon ei oleks nii edukas ilma oma regiooni toetuseta ja täpselt samuti vajab regioon VKG toetust. Meie prioriteedid on keskkonnahoid, töötajate heaolu ja regiooni toetus. VKG igapäevatöö ja otsuste vastuvõtmise raamistik on sotsiaalse vastutuse alus.