Kristi Malmberg • 14. november 2012 kell 12:25

Luman: jalad tuleb kõhu alt välja võtta

Põhjamaade majanduse jahtumise tõttu ootavad Eestit taas keerulised ajad, rääkis Nordeconi juht ja kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman Eesti Päevalehele.

Samal ajal, kui Soome riik vähendab majandussurutise tõttu ehitustellimust, mistõttu võib eeloleval aastal näha ehitustööliste suurearvulist kodumaale saabumist, vähendab ehitustellimust ka praegune suurim kodumaine ehitustellija: Eesti riik.

Kuidas teie suhtute muljesse, et Eesti majandusel läheb päris hästi, kuid inimeste rahulolematus valitsejatega üha kasvab?

Kui võrdleme Eesti majandust perioodiga 2004–2008, siis praegu ei lähe ligilähedaseltki sama hästi. Peame nüüd mõtisklema, kas toonane hea käekäik oli sündmuste loogiline kulg või mingisugune juhus. Rootsi ja Soomega võrreldes on meil läinud halvemini, Läti ja Leeduga võrreldes aga paremini nii buumi kui ka kriisi ajal.

Mis ikkagi põhjustab sellist kaane all pulbitsevat rahulolematust?

Eri ühiskonnagrupid näevad asju erinevalt. Ka mina olen juba nii vana ja kogenud vaatleja, et võin tõdeda: inimesed näevad ühte ja sama sündmust ja protsessi äärmiselt erinevalt.

Inimeste ootused olid võib-olla suuremad, ei ole lepitud kriisi tagasilöökidega, sest inimeste sissetulekud pole jõudnud kriisieelsele tasemele. Küllap võtab veel mitu-mitu aastat enne, kui jõuame ligilähedaselegi tasemele võrreldes kriisieelse ajaga. Samal ajal on meie probleemid seotud laiema majanduspildiga, mis meist endist ei sõltu: kõik, mis juhtub Euroopa Liidu majandusruumis, mõjutab otseselt ka meid.

Miks meil on paremini läinud kui lätlastel ja leedulastel?

Vastuseid on erinevaid. Poliitikud väidavad, et see on nende tarkade otsuste vili, ettevõtjad kiidavad oma õigeid otsuseid, töötajad aga tõstavad esile oma tubli töö. Nii nagu elus sageli, on kõigil õigus. Eesti poliitikud on kohe kindlasti teinud tarku otsuseid, eriti võrreldes paljude teiste riikidega. Kuid ainult targad poliitilised otsused poleks meile paremat olukorda kaasa toonud. Järelikult on meie töötajad olnud töökamad, kannatlikumad, püsivamad. Meie inimesed pole oma aega kulutanud mässamiseks ja streikimiseks, sest streik aitab vaid siis, kui on midagi ümber jagada. Kui aga jagada pole, siis võtab streik selle vähesegi ära.

Ettevõtjad on teinud mõistlikke struktuurimuudatusi, et viia ettevõtete kulud vastavusse vähenenud tuludega. Iga grupp näeb, et tema teene on suurim, kuid neid asju ei saa üksteisest eraldada.

Kuidas selgitate olukorda, kui valitsejatele ei heideta ette halba valitsemist, vaid kiremöll käib parteide hämara rahastamise skeemi ümber? Katla ajab keema see, et ei võeta omaks silmnähtavaid hämaraid skeeme.

Kes see ikka tahab vabatahtlikult omaks võtta, et tal on midagi nässu läinud. Ma ei usu, et needsamad kriitikud ise on valmis kohe ja avalikult omaks võtma, kui nad on teadmatusest või ülemeelikusest midagi valesti teinud. Nii Reformierakonna olukord kui ka inimeste pahameel on inimlikult mõistetavad.

Kõigele vaatamata pole Reformierakonna poliitilised oponendid tõtanud võimupartei olukorda ära kasutama ja kõvasti lokku lööma. Mina teen järelduse, et ilmselt on neil kõigil põhjust rohkem või vähem oma hoovis kriitiliselt ringi vaadata, aga isegi kui see on nii, siis me ei saa ometi kõiki poliitikuid hakata halvustama ja süüdistama. Kust tulevad siis need uued ja täiesti eksimatud? Meie poliitiline eliit on täpselt samasugune nagu majandus-, kultuuri- ja mis iganes ühiskonnagrupi eliit: nad peegeldavad meie ühiskonna taset. Ühe grupi eliit ei ole parem ega halvem kui mõne teise grupi oma.

Mina kasutaksin tekkinud olukorda asja parandamiseks. Usun, et poliitilises eliidis on valmisolek erakondade rahastamise paremaks ja läbipaistvamaks korraldamiseks ning seaduste kohendamiseks olemas. Keegi ei taha, et ühiskond kogu aeg neid halvustab.

Ma teeks ettepaneku, et valimiskuludel võiks olla kehtestatud lagi. Kindlasti ei tohi lubada parteide rahastamist ettevõtete poolt, sest selle raha algset päritolu pole mitte kuidagi võimalik kindlaks teha.

Kui Läti saab euro kätte, siis välisinvestor maandub Riia lennujaamas ja jääbki sinna, sest asub Baltikumi keskel. Kas siis meile enam keegi jõuabki?

Täpselt nii see on. Meil ei jää muud üle, kui jalakesed kõhu alt välja võtta ja hakata lätlastest kiiremini siblima. Kindlasti ei too see midagi head, kui püüaksime lätlasi pidurdada.

Rahvusvahelise tööjaotuse seisukohalt on Eesti näiteks Venemaa transiidiäri põhivoolust tänaseks juba päästmatult kõrvale jäänud. Millised on need suunad, mille nimel meil tasub oma jalakesi ja peakesi pingutada?

Eesti õnn on olnud selles, et meil pole olnud ühtegi domineerivat majandusharu ja annaks jumal, et sellist ka ei tekiks. Kui maailmamajanduses tekib kriis või muutuvad trendid, siis seda toodet enam ei vajataks. Kujutage ette olukorda, kus Eesti oleks tootnud kõik maailma magnetofonikassetid. Nüüd ei vaja keegi neid kassette. Kui teeme igast valdkonnast natuke, siis meile jääb ikkagi midagi toota, kui mõnda toodet enam ei vajata.

Kui räägime IT-lahendustest, siis seda toodet ei saa vaadata kui asja iseeneses. IT-lahendusi tuleb kasutada kõikides harudes: tööstuses, ehituses, hariduses. Peame püüdlema innovatsiooni ja efektiivsuse poole. Imet siin ei ole: pead ennast liigutama naabrimehest kiiremini ja alustama kaks päeva varem.

Panen imeks, kui räägime, et võiksime midagi teha, et Eesti muutuks rahvusvaheliseks finantskeskuseks. Seejärel aga loeme lehest kriitikat, et mõni välisfirma tütarfirma on andnud laenu ja siit olevat tohutud kasumid ilma maksuta välja viidud. See ei vasta absoluutselt tõele. Pangad annavad samuti intressi vastu laenu. Kui suurfirmad on toonud siia oma arvestus- ja finantskeskused, kes teenivad siin raha ja annavad laenu, siis ainus, mida peaksime kontrollima, on see, kas intressid ja tagatised on normaalsed.

Sellise tegevuse tagajärjel on meil siin kõrgepalgalisi juhatajaid, kes maksavad sotsiaalmaksu, ostavad poest kaupu, sõidavad suure autoga ja maksavad palju aktsiisi. Samuti on mängus kõrgelt makstud juristid, audiitorid, notarid, pangaametnikud jne. Kusjuures nendel juhtudel pole tegemist krediidiasutuste äriga, mille tagajärgede eest vastutaks ka riik. Kui pankadega läheb midagi viltu, siis tuleb kodanike hoiuseid kusagilt fondikesest kinni maksma hakata.

Hetkel kuum