25. november 2012 kell 21:00

Külmal ajal elektriturg jäätub

Eesti on asunud jälle liiga suure hurraaga olema Euroopa Liidu normide ja poliitikate rakendamise musterriik. Oleme olnud agarad turu avajad, kes jätavad printsipiaalselt kasutamata ELi õigusega ettenähtud võimalused oma tarbijate abistamiseks.

Ja seda vaatamata sellele, et meil isegi ei ole 2013. aastal õiget turgu, paljus dikteerib elektrihinda endiselt turul valitsevas seisundis olev riigile kuuluv ettevõtja. Kuigi sotsiaalteemad ei ole Eesti riigis popid ja ma isegi ei kõnele neist alati hea meelega, siis siinkohal tahan öelda, et enne, kui me ei ole piisavalt ühendatud teiste riikidega, peame vähemasti kaitsetute tarbijate huvides kehtestama rohkem toetavaid meetmeid kui seni. Vastasel juhul on meil palju tarbijaid, kes ei saa elektrit majanduslikel põhjustel kätte.

Turu avanemine. Peagi on käes 2013. aasta, kui kõik Eesti tarbijad saavad valida endale elektrimüüja (ja neid on meil Eestis õnneks mitu) ja sõltuvad elektrit ostes müüja pakutud hinnast. Riik enam elektrihinda ei reguleeri ning ütleb ajakirjanduse vahendusel tarbijale, et nüüd on kõik turu teha ja riik ei saa ega võigi enam midagi teha.Olen nõus, et üldjuhul on turul kujunenud hind, isegi kui see on reguleeritud hinnast kõrgem, kõige mõistlikum hind, n-ö õiglane hind. Kui eeldada, et 2013. aastal toimiks konkurents nii elektri müüjate kui ka tootjate osas, võiks 2013 kujunevat kõrget elektrihinda pidada mõistlikuks ja õiglaseks. Kas aga 2013 alguses on elektrimüüjatel võimalik Eestis inimestele üldse pakkuda sellist elektrienergiat, mille hind on kujunenud tootjatevahelises tõhusas konkurentsis?Majandusministeeriumi asekantsler ütleb 30.09.2012 rahvale elektri hinnatõusu selgitades: “Nii et kui me turgu ei avaks, siis järgmisest aastast oleks meil samasugune elektri hind nagu turu avanedes.” Teisisõnu ütles asekantsler, et turg ei mõjuta elektrihinda üldse, ning selgitas, et hind tõuseb CO2 kvoodi tõttu, mida enam 2013.aastal ei saa tasuta. Sellest tsiteeritud selgitusest koorub, et järgmisel aastal domineerib endiselt Eesti Energia poolt põlevkivist toodetav elektrienergia ja selle hind.

Tegelik olukord. Mõistlik müügihind tarbijale saab kujuneda vaid siis, kui toimub erinevate tootmisvõimsuste vaheline tõhus konkurents, milleks on tarvis erinevate võimsuste eksisteerimist ning piisavaid ühendusi teiste riikide energiasüsteemidega. Ka ELi tasemel räägitakse elektri ühisturust või vähemasti suurte regioonide turust. Julgen öelda, et elektrienergia hind aastal 2013 ei kujune Eesti tarbija jaoks tõhusa konkurentsi tulemusel: puuduvad piisavad ühendused teiste riikidega ning riigisiseselt ei ole ega tule erinevaid tootmisvõimsusi sedavõrd, et need tõhusalt konkureeriks.Seega jääb tarbija kõrge elektritarbimise koormusega perioodil veel pikaks ajaks ehk seni, kuni meie ühendatus teiste riikidega ei ole hea, hetke turuvalitseja meelevalda. Turuvalitseja elektri hind on suure tõenäosusega aina kallinev, sest keskkonnamaksud tõusevad. Ei saa ka välistada, et turuvalitsejal tekib soov manipuleerida, sest tema seisund turul talle selleks võimaluse annab. Siin juures hindu enam ex ante ei reguleerita. Nii oleme avanud tarbijatele elektrituru ja lõpetanud hindade reguleerimise, kuid ülekandevõimsuste nappuse tõttu ei kujune tarbijate jaoks hind siiski vähemasti mõned aastad veel tõhusa konkurentsi tulemustel. Vähemasti külmal ajal.

Vastumeetmed. Eesti riigi esindajad on selgitanud rahvale, et EL nõuab elektrihinna vabaks laskmist ja riik ei saa enam midagi teha. Kas tõesti nii? Eriti olukorras, kus on arusaadav, et elektrienergia turg Eesti kontekstis ei toimi (vähemasti külmal ajal). 2009 elektrienergia siseturu ühiseeskirjad soovitavad riikidel tungivalt võtta ka turu avamise järel meetmeid väikeste tarbijate kaitsmiseks: Liikmesriigid peaksid tagama, et kodutarbijatele ja, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtetele oleks tagatud elektri tarnimine kindlaksmääratud kvaliteediga ja selgelt võrreldavate, läbipaistvate ning mõistlike hindadega. Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, et kaitsta elektrienergia siseturul kaitsetumaid tarbijaid.Nii ei tulene Eestile ELi õigusest mitte üksnes kohustust – maksu, mis maksab! – elektriturg avada, vaid samas tuleneb ka kohustus arvestada lõpptarbijate, sh kaitsetute tarbijate huvidega ning tagada neile elektrienergia kui kõigile igapäevaeluks tarviliku üldhuviteenuse kättesaadavus. Seejuures ei pea ma silmas mitte ainult elektri kättesaadavust füüsilises mõttes, st seda, et elektriliinid sinu metsatallu ulatuksid (ja see on ka vaieldamatult oluline), vaid ka seda, et elektrienergia oleks majanduslikus mõttes kättesaadav. Seega ei ole minu jaoks tarbijakaitse meetmete vajalikkus mitte kas-küsimus, vaid kuidas-küsimus.

Lühendatud ja toimetatud indrek Tederi kõnest energiakonverentsil 22.11.2012. Täispikkuses loe www.aripaev.ee

Hetkel kuum