Muidugi tahaks paremat elu: aga mida see tähendab?

Kui aga praktikud hakkavad reaalses elus teooriat kasutama, lähevad nad tihtipeale lihtsustamisega veelgi kaugemale: eeldatakse, et ratsionaalsus põhineb otsesel lühiajalisel rahalisel tulul. Enamasti teevad inimesed otsuseid ratsionaaselt, kuid nad ei vaata asju üksnes rahalise tulu, vaid ka laiemalt majandusliku kasulikkuse seisukohalt, ning mitte sugugi alati vaid lühiajalises perspektiivis. Veelgi enam, tihtipeale lähtutakse ka mittemajanduslikust kasust ehk siis eesmärkidest ja põhjustest, mida on üldjuhul peaaegu võimatu arvuliselt väljendada.

Vastuolu teooriate lihtsustatud käsitluse ja tegeliku elu vahel on tihtipeale põhjus, miks justkui õiged valikud ei anna oodatud tulemusi. Selliseid möödapanekuid on viimastel aastatel tehtud maailmas palju. Aasta tagasi oodati eurotsooni kohest hävingut, sest unustati mittemajanduslikud seosed ja eesmärgid. Lubadus viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka vaatas Eesti väikest maailma ja inimeste unistusi üksnes rahalisest aspektist.

Tahaks aina rohkem. Kuldkalakese loos ei suutnud ahne eit kuidagi rahulduda olemasolevaga – ikka oli vaja midagi enamat. Kuid see muinaslugu ei räägi üksnes piiritust ahnusest ja selle tagajärgedest. Lugu toetub ju tähelepanekule, et inimene tahab ikka enamat. Ja et pingutamata saavutatud soovide täitumine viib kiiresti peapöörituseni, millele järgneb valus kukkumine.

Jah, inimesed tahavad elada paremini, see on alati nii olnud. Tahtmised ja soovid toetuvad unistustele. Kuid enamik unistusi ei seisne ju üksnes materiaalses heaolus. Unistuste täitumisel on rahal tihtipeale oluline roll, kuid see ei tähenda, et soove saab väljendada üksnes rahas.

Võib mõista, et soovime suuremat majanduskasvu – see loob rohkem materiaalset rikkust –, kuid küsimus on ka selles, mida rikkusega peale hakata, milleks seda kasutada. Ning lõpuks on küsimus ka selles, mis majanduskasvu kõrval on. Tundub, et kohati oleme riigi eesmärkide, aga ka individuaalsel tasandil unustanud selle, mida me tegelikult tahame.

Taasiseseisvumise ajal oli laialt levinud idealiseeritud ettekujutus tuleviku Eestist – sellest, mida kunagi ei saabunud, sest ta toetus sõjaeelse mineviku ilusatele mälestustele ja lähimineviku eitamisele. Reaalsus osutus teiseks. Kes jäid kinni idealiseeritud mineviku unistusse, need pettusid. Kuid enamik sai siiski tõdeda, et elu läks paremaks, vähemalt materiaalses mõttes. Mõnes mõttes hakkasime käituma justkui ahned naised – veel, veel ja veel. Reaalsustaju kadus, tulid ebarealistlikud lubadused ja tahtmised.

Kriis tõi meid valusalt maa peale tagasi. Enamik sai aru – võib-olla seetõttu, et ka saavutatu oli saadud pingutuste tulemusel –, et meie tahtmised olid mingil hetkel muutunud sõgedaks ahnuseks.

Unistused ja tegelikkus. Unistused on hädavajalikud. Need on põhjuseks, mis asjad muutuvad, miks inimesed tahavad olemasolevat muuta. Kuid ka unistused peavad muutuma, sest inimenegi ju muutub, saab vanemaks ja targemaks, tal on rohkem kogemusi. Liiga paljud meist lootsid, et kriisi järel läheb elu samast punktist edasi, kus ta justkui oli katkenud. Paljud arvasid, et vanu unistusi saab täita vana rada kiirelt uuesti läbides. Kuid reaalsus on maailma järsku kardinaalselt muutnud, ka Eestis ja Eestile. Vanad unistused ja tahtmised paistavad selles uues keskkonnas olevat frustreerivalt kättesaamatud.

Selline olukord muudab osa inimesi apaatseks, teised lähevad otsima maailmast seda õigemat ja paremat keskkonda, kus oma unistusi täide viia või kus elu ei tuletaks pidevalt meelde valusalt purunenud lootusi. Osa püüab luua seda endist maailma, kus vanade unistuste täitumine oli võimalik, vahel on see endine ideaalmaailm pärit Eestist kaugemalt. Inimlik käitumine, mida ajaloos on korduvalt nähtud.

Kuid järsku peaksime mõtlema oma soovide ja tahtmiste üle, mitte ainult nende materiaalsete ja rahaliste üle (kuigi ka need on olulised)? Nende üle, mis on realiseeritavad, ja need, mis on unistused? Kas me ei ole igaüks üksinda oma sinilindu taga ajanud ning unustanud koos tegutsemise kasulikkuse? Aeg-ajalt tundub, et osas unistustes on ainult minad ja seal pole kohta teistel, rääkimata teiste unistustest. Järsku tegeleks maailmaga ja inimestega selle mitmekesisuses, mitte lihtsustatud ja egoistlikus vaates.