Riigiasutuste  hajutamine jääb vaid asendustegevuseks

Loodusseaduste järgi saab vett liigutada kahel moel: kas lasta voolata loomulikku rada pidi mäest alla, või tahtes vett ülesmäge ajada, joosta ise koos ämbriga edasi-tagasi. Allamäge voolamine ei maksa midagi ja kui väike veski vahele panna, võime isegi energiat saada.

Loomulik voolusäng. Sama lugu on organisatsioonide asupaikadega – seal, kuhu need on koondunud, ongi arengutingimuste seisukohalt nende kõige tõhusamad paiknemiskohad. Riigiasutused on paika settinud tänu loomulikele majanduspoliitilistele voolusängidele. Asutuste optimeerimine on olnud riigi järjekindel poliitika. Kõigepealt ühendati maakondlikud asutused regionaalseteks keskusteks, siis viidi põhifunktsioonid keskusse, jättes kohapeale vaid teeninduspunktid, ja siis liideti ametkonnad omakorda kokku. See on olnud kahekümneaastane edukas taganemislahing, mis võimaldas riigil raskustest hoolimata säilitada oma põhilised teenused ja kvaliteedistandardid.

Kannapööre. Ja nüüd... Kui süsteemid, kontaktid, tavad on sisse töötatud, personal värvatud, välja õpetatud ja lihvitud, seejärel ära koondatud ja siis uuesti koolitatud, teeme jälle kannapöörde? Tögamisi võib küsida, et kui maal on elu välja suretatud – pole enam poodi, kooli, posti, arsti – kas nüüd parandab riik olukorda nii, et asendab postkontori Eesti Loto kontoriga? Või on see pigem asendustegevus?

Asutuste laialipihustamine. See ei saa olla mõistlikuks mootoriks tööhõivele. Riigiametite hajutamisega ehk teenusepakkuja töö ebaefektiivsemaks muutmisega ei saa põhimõtteliselt paikkonna majanduselu elavdada. See saaks võimalikuks vaid siis, kui luua sinna niisugused tingimused, mis innustaksid inimesi ettevõtlusega tegelema. Probleem pole selles, kus mingi asutus asub, vaid selles, milline on selle asutuse mõttekus üldse. Paraku ei arutatagi praegu seda, kas asutused on mõttekad ja tõhusad, vaid püütakse nende ümberasustamisega paigata hoopis teist probleemi: kuidas elavdada elu väljaspool pealinna.