Riiki peab olema võimalik nii mõista kui ka tunnetada

Pakun alljärgnevalt mõned ideed, mis võiks meil rahvana mõtteis terendada ning mis ei ole põhiseaduslike suurte eesmärkidega riives.

Mõtted. Me peame muutma oma väikeriigi ja omavalitsusüksuste korralduse ja juhtimise mõistuspäraseks ja taskukohaseks, unustamata, et iga selline ümberkorraldus peab kaasa tooma avalike teenuste taseme ja kättesaadavuse paranemise, ehk siis võimalustele vastava parema elu. Me saaksime muuta paremaks oma suhtumist kaasmaalastesse, sõltumata nende rahvusest, tegevusvaldkonnast vms ning kasutada seda potentsiaali, mida vastastikune vaenamine siiani kasutada pole lasknud.

Sellega seoses peaksime üle vaatama migratsioonipoliitika ja meie vajadused ning võimalused seoses võõrtööjõuga ja siin õppivate välismaalastega.

Meil peaks olema julgust olla iseenda suhtes ausad ja öelda, et vähemalt praegusel arenguetapil ei suuda me nii suure territooriumi (pean silmas Eestit) hajaasustamise, majandamise ning haldamisega toime tulla. Meil on juba ligi 500 täiesti tühja või siis mõne inimesega küla. Hakakem neisse metsa istutama, enne kui loodus sinna võsa istutab. Metsa istutades säilitaksime need inimtühjad territooriumid tulevastele põlvedele parimal võimalikul moel.

Õiguspere. Peame oma õigusloomes hakkama juhinduma Skandinaavia õigusperekonna printsiipidest. Lugeja ehk ei teagi, et täna kuulub Eesti õiguskord nn Germaani õigusperekonda, meie mudelõigus on saksa õigus.

Riik ei ole vähem või rohkem edukas projekt – riik on selle rahva ülima eesmärgi saavutamiseks vajalik struktuur, mida ei tohi üle- ega alatähtsustada. Riik ei tohi muutuda inimestele asjaks, millest ei saada aru, millest võõrandutakse ning mida inimesed ei suuda enam tunnetada. Meile ei ole vaja riiki kui asja iseeneses, nagu Immanuel Kant on nimetanud, vaid kui asja meie jaoks.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursiL “Edukas Eesti”