9 juuli 2013

Politseist saab organisatsioon, kus sallitakse vaidlemist

Paar kuud ametis olnud politsei- ja piirivalveameti peadirektor ­Elmar Vaher otsustas oma viiest asetäitjast kolm välja vahetada.

Lahkuma pidid korrakaitsevaldkonda juhtinud Tarmo Miilits, piirivalvejuht Tõnu Hunt ja kriminaalpolitsei tööd juhtinud Raigo Haabu.

Vaheri hoogsast luuast jäi puutumata kaks asetäitjat: kodakondsus- ja migratsiooniameti juht Merike Jürilo ning eelmise aasta lõpus peadirektori asetäitja ametisse asunud Indrek Tibar, kes on n-ö administratsiooni juht. Tibar juhib politsei- ja piirivalveameti mitme teenindava funktsiooniga büroo tegevust, näiteks personali-, logistika-, finants- ja õigusbürood.

Uue politseijuhi Vaheri esimesed otsused, eeskätt aga juhtkonnas toimunud muudatuste põhjendamine on sümpaatne. Tundub, et Vaheri näol on Eesti politsei saanud juhi, kes positiivses mõttes erineb mitmest oma eelkäijast.  Viimasel paarikümnel aastal on politseid juhtinud kokku kümme peadirektorit. Politsei nõrkuseks on olnud kiiresti vahetuvad siseministrid, pidevad reformid ning politseijuhid, kellest mitmed on paistnud silma saamatusega või osutunud hallideks kujudeks, kellel pole ühiskonnas olnud seda autoriteeti, mida nende amet eeldaks.

Politseijuhtide sage vahetamine lõppes 1990. aastate teises pooles, kui poliitikud leppisid kokku, et politseijuht määratakse ametisse viieks aastaks. See kaitses politseijuhte siseministrite sagedase vahetumise eest. Teisalt kaasneb aga säärase garantiiga risk, et organisatsioonis võib tekkida seisak, kui juhiks saab inimene, kes suure organisatsiooni juhtimisega hakkama ei saa.

Õnnelik ebaõnnestumine. Ken-Marti Vaher on Eesti taasiseseisvumise aja 19., kõige kauem ametis püsinud siseminister.  Vaheri üks kehvemaid ja ka paremaid otsuseid on seotud just uue politseijuhi valimisega. Esimene katse tuua fiktsiooniks kujunenud konkursiga peadirektoriks justiitsministeeriumi asekantsler Priit Kama õnneks ebaõnnestus. Sellest ämbrist hoidsid Vaheri poolvägisi eemal koalitsioonikaaslased Reformierakonnast ning ka opositsioonipoliitikud, kes politsei- ja piirivalveameti peadirektori luhtunud konkurssi ja siseministri hilisemat valikut teravalt kritiseerisid.

Kama näol oleks siseminister Vaher saanud politseijuhi, kes viib küll organisatsioonis ellu muutused, kuid oli suur risk, et selle tulemusena oleks organisatsioon veelgi rohkem lõhutud. Minister Vaheri n-ö teine valik, endine Põhja prefekt Elmar Vaher, oli erakondadele palju sobilikum kandidaat. Laiapõhjaline poliitiline toetus on nii olulise ametikoha puhul oluline ja näitab, et erinevalt mitmest eelkäijast ei ole Elmar Vaher konkreetse erakonna kandidaat. Seetõttu on Vaheril oluliselt lihtsam politsei- ja piirivalveameti juhtkonnas muudatusi teha ning oma meeskonda komplekteerida.

Kes teisi kuulab, see eksib vähem. Vaher paistab juhiomadustelt olevat siseministri esimese eelistuse Priit Kama täielik vastand. Kui Kama peetakse autoritaarseks juhiks, siis Vaher on mõista andnud, et tema jaoks ei ole kõige olulisem organisatsiooni hierarhia ja ametinimetused. Sarnaselt paljude teiste valdkondadega kehtib ka politseis reegel, et hea spetsialist ei pruugi olla alati hea meeskonna juht.

Tippjuhtkonnas tehtavate muudatuste põhjenduseks ütles Vaher, et ta tahab meeskonda inimesi, kes julgeksid juhile vastu vaielda. “Ma tahan diskussiooni, partnerit. Ma ei taha leida ­ainult käsutäitjaid. Politseiametnik peab olema arutlev ja vaidlev, see tagab parima otsuse ja hea tulemuse,” põhjendas Elmar Vaher nädal tagasi Eesti Päevalehele.

See, kuidas Elmar Vaher oma otsuseid põhjendas, viitab, et politsei- ja piirivalveamet on saanud hea juhi. Teiste arvamuste kuulamine ning nendega arvestamine on tippjuhi puhul väga oluline. Sellised organisatsioonid, kus tippjuht sallib teistsuguseid arvamusi, on nõus kuulama eri argumente ning on valmis enda esialgset otsust muutma, eksivad vähem. Seetõttu on tippjuhi puhul oluline, et ta soosiks oma meeskonnas vaidlemist ja et töötajad julgeksid oma juhtide pakutavad lahendused või otsused kahtluse alla seada.

Kui juht on oma lahenduses kindel, siis ta ei näe selle lahenduse nõrku külgi ja alternatiivsete lahenduste plusse. Ta võib, silmaklapid peas, põrutada suure hooga vastu veealust kari, millest kolleegid olid teda varem korduvalt hoiatanud. Oponentide või ka teistsuguseid lahendusi pakkuvate meeskonnaliikmete sallimine ja nendega arvestamine aitab kaptenisillal istuval juhil karisid paremini näha ja neid vältida.

Hetkel kuum