Euroopa riikidevaheline tervishoiuteenuste direktiiv ei tähenda seda, et me saame Eesti seadustele tuginedes minna Soome või Poola ravile - igal riigil on oma rakendusaktid, selgitas Meditsiiniuudistele tänavu kevadeni sotsiaalministeeriumis direktiivi ülevõtmist koordineerinud Amos. "Iga riik teeb oma konkreetsed rakendusaktid kättesaadavuse tagamiseks ja Eesti seadusi lugedes seda teada saada ei õnnestu," lisas ta.

Amose sõnul peab patsient teadma, et direktiiv ei kata seda, mis jääb haigekassa hinnakirjast välja, näiteks hooldusravi ja elundisiirdamine teises ELi riigis. Teiseks on oluline teadasaamise õigus kas tervishoiuteenuse osutajalt või kontaktpunktilt.

"Kohe tekib keeleküsimus," jätkas Amos. "Milline on teabe edastamise viis, kas see on elektrooniline, suuline või kirjalik? Kes korraldab tõlke?" tõi Amos näiteid. Omaette küsimus on tõlkide osalemine selles protsessis läbi konfidetsiaalsuskohustuse, rääkis Amos. "Sealt tekib tõlkide vastutuse küsimus, kas tuleb kasutada nn vandetõlke või tuleb sõlmida konfidentsiaalsusleping," loetles ta.

Patsiendil on selle direktiiviga õigus võrdsele kohtlemisele. Eelkõige laieneb see Amose sõnul teenusearvetele, sisu osas on küsimus, kas sisu peab olema identne kohalikule osutatava teenusega. "Eraldi küsimus on ootejärjekorrad, kas need peaksid olema samad oma- ja välispatsiendile," rääkis Amos arstide väljaandele Meditsiiniuudised.

Õhku jäi ka saatekirja kohustus. "Eestist väljamineval patsiendil peab hüvitise saamiseks olema saatekiri," jätkas Amos. "Küsimus on aga, mis saatekirja ja mis keeles tahab saada Rumeenia või Iirimaa arst ja kes korvab tõlkekulud."

Tervishoiuteenuse osutajal on samuti õigus keelduda selle direktiivi alusel teenuse osutamisest, rääkis Amos. Näiteks kas Võhma hambaarst võib keelduda teenuse osutamisest Saksamaal elavale türklasele, kes räägib ainult türgi keelt? Võlaõigusseadus ei võimalda sellise teenuse osutamisest nii lihtsalt keelduda, rääkis ta.