Teatritüki lavastaja ja autori Aare Toikka sõnul algas teekond esietenduseni mõttest, et Raivo Trass võiks olla laval suurepärane Sokrates. Trassile mõte meeldis (aasta tagasi tuli vanameister lavale ka VAT Teatri lavastuses “Karin ja Pearu”). Alustati materjali kogumist ja sellest näidendi vormimist, ideid pakkus hilisemas faasis kogu trupp.

Lugu keskendub kohtuprotsessile, mis peeti kuulsa filosoofi üle Ateenas umbes 2400 aastat tagasi. Tegevuspaikadeks on valitsuspalee, turg, kohtusaal, lõbumaja ja vangikong. Toikka sõnul meenutab olukord tolleaegses Ateenas meie tänapäeva. “Valitsejad on hädas ja rahvas rahulolematu. Kõik on omavahel võõrdunud ja valitseb käegalöömismeeleolu,” sõnas Toikka. Võimudele on vaja patuoinast, kelleks osutubki Sokrates.

Ühiskondlik kaksikmoraal. Lavastuse tegevusajal valitses Ateenas orjanduslik demokraatia. Ehk, kui linna kodanikke oli Viljandi jagu, lisandus neile Pärnu jagu orje, lisaks veel eraldi staatuses grupid, näiteks sküüdi sõjamehed. Ühiskonda valitseti läbi üldkehtivate vooruste, milleks olid mõõdukus, mehisus, õiglus ja tarkus.

Sokrates kritiseeris orjapidamist, samuti heitis ta valitsejatele ette vooruste mitmetitõlgendatavust, mis viis selleni, et valitsejad lähtusid tihti omakasust, mitte kogukonna teenimisest.

Näitleja Tanel Saare arvates haakub lavastus hästi praeguse seltside ja kogukondade liikumisega. “Sokrates liigub ringi ja suhtleb inimestega, näiteks turul. Ta jõuab tõeni inimestega suheldes, mitte kuskil tagatoas kokkuleppeid sõlmides,” märkis näitleja. “Et tõde endas ära tunda, tuleb kuulata aga ka enda südamehäält ehk daimonioni,” kirjeldas Saar tüki üht tulipunkti.

Antiikaja ideoloogiad. Toikkat huvitab, kas inimese käitumist juhtivates mõistetes on midagi üldkehtivat. Ja seda ka tänases olukorras, kus mitmed religioossed süsteemid on end naeruvääristanud. Kas on midagi, mis eristaks inimhulki ahvi­karjast, kus karja juhtisane mõistab õigust raske rusika abil.

Seejuures, leiab Toikka, ei ole abi kõikvõimalikest tehnilistest vidinatest, mida järjest juurde tuleb. Või kui siis ehk tehisintellektist… Inimlik tunnetus peab olema inimestel endil.

“Mulle tundus, et meie ühiskond võiks üht-teist sealt antiigist üle vaadata. Miks Sokrates mürki jooma sunniti, mis see inimene on ja kuidas inimlikult asju ajada,” tõi ta välja mõned mõttekohad. Ehk leiab antiikajast, Euroopa kultuuri juurte juurest tõekspidamisi, mida tänases päevas uuesti kasutusele võtta. Lisaks pakub lavastus publikule võimaluse kaasa mõelda teemal, miks Sokrates käitus just nii nagu ta käitus.

 

“Sokrates ehk Pidusöök Prytaneionis”

Autor ja lavastaja: Aare ToikkaOsades:  Raivo Trass, Katariina Unt, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago SootsEsietendus: 11.12 VAT TeatrisPiletid: 12–17 eurotwww.vatteater.ee