Puhkepäev. Sokrates maabub rahvusraamatukogus

Sokrates kritiseeris orjapidamist, samuti heitis ta valitsejatele ette vooruste mitmetitõlgendatavust, mis viis selleni, et valitsejad lähtusid tihti omakasust, mitte kogukonna teenimisest.

Näitleja Tanel Saare arvates haakub lavastus hästi praeguse seltside ja kogukondade liikumisega. “Sokrates liigub ringi ja suhtleb inimestega, näiteks turul. Ta jõuab tõeni inimestega suheldes, mitte kuskil tagatoas kokkuleppeid sõlmides,” märkis näitleja. “Et tõde endas ära tunda, tuleb kuulata aga ka enda südamehäält ehk daimonioni,” kirjeldas Saar tüki üht tulipunkti.

Antiikaja ideoloogiad. Toikkat huvitab, kas inimese käitumist juhtivates mõistetes on midagi üldkehtivat. Ja seda ka tänases olukorras, kus mitmed religioossed süsteemid on end naeruvääristanud. Kas on midagi, mis eristaks inimhulki ahvi­karjast, kus karja juhtisane mõistab õigust raske rusika abil.

Seejuures, leiab Toikka, ei ole abi kõikvõimalikest tehnilistest vidinatest, mida järjest juurde tuleb. Või kui siis ehk tehisintellektist… Inimlik tunnetus peab olema inimestel endil.

“Mulle tundus, et meie ühiskond võiks üht-teist sealt antiigist üle vaadata. Miks Sokrates mürki jooma sunniti, mis see inimene on ja kuidas inimlikult asju ajada,” tõi ta välja mõned mõttekohad. Ehk leiab antiikajast, Euroopa kultuuri juurte juurest tõekspidamisi, mida tänases päevas uuesti kasutusele võtta. Lisaks pakub lavastus publikule võimaluse kaasa mõelda teemal, miks Sokrates käitus just nii nagu ta käitus.

 

Esietendus