Riigilõivud on tsiviilkohtumenetluses ebamõistlikult suured ning enne lõivu tasumist kohus asjaga tegelema ei hakka, mistõttu tuleb kahjukannatajal kohtusse pöördumisel oma raha tagasisaamiseks veelgi maksta.

Põhimõtte muutus. Seadus on riigilõivu määra arvestamise aluspõhimõttena sätestanud kulupõhimõtte, mille kohaselt kehtestatakse riigilõivu määr lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest.

Kuna praegu sõltub tasutav riigilõiv tsiviilasja hinnast, on kulupõhimõtte asemel lähtutud hoopis ekvivalendipõhimõttest, mille kohaselt sõltub riigilõivu suurus toimingu eesmärgist ja tähendusest taotleja jaoks.

Kulupõhimõtte järgimisest saaks rääkida juhul, kui lõivu suurus määrataks kindlaks menetluse lõpus vastavalt toimingute sisule ja arvule. Menetluse alustamisel maksaks kohtusse pöörduja üksnes sümboolse menetluse alustamise tasu 10–20 eurot, mis jääks kohtusse pöörduja enda kanda ning mida ühelgi juhul tagasi ei saa.

Riigilõivu kindlaksmääramisel vastavalt toimingute sisule ja arvule tuleb välja töötada n-ö menetlustoimingute hinnad ning kord, mille alusel lõplik lõiv arvutatakse. Lõivu suurust peaks kohus arvestama alates hagi menetlusse võtmise ajast. Kuna riigilõivu suurus määratakse kindlaks menetluse lõpus, oleks mõistlik, et see mõistetakse kaotajalt poolelt kohe ka riigi kasuks välja, sest riigil on sunnimeetmete rakendamiseks oluliselt paremad võimalused.

Kulupõhisuse tagamine. Selline süsteem tagaks riigilõivu kulupõhisuse ja igaühe õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

Oluliselt väheneks ka kohtute ülekoormus, sest menetluse venitamise eesmärgil esitatud taotluste arv kahaneks ning puuduks vajadus lahendada menetlusabi taotlusi. Samuti suunaks selline süsteem menetlusosalisi rohkem kompromissile.

Riigilõivusüsteem väljapakutud kujul aitaks efektiivsemalt täita tsiviilkohtumenetluse ülesannet – lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.