Frankfurt hakkab valvama Eesti panku

Elujõuetud zombi-pangad aga lähevad kinni, on habras prantslanna Äripäevale Tallinnas intervjuud andes resoluutne. Pangandus­järelevalve staaži on Dani?le Nouy’l pea 40 aastat.

Ainuke suurem muutus on see, et Eesti finantsinspektsiooni asemel on panga asukohariigi järelevalvajaks SSM, Euroopa ühtne pangandusjärelevalve mehhanism. Arvan, et 18 liikmesriiki (2015. a Leedu liitumise järel 19 riiki) esindav SSM on selles rollis tugevam. Järgime Euroopa pangandusjärelevalve EBA reegleid asukohamaa ja päritolumaa järelevalveasutuste koostööst vastavates töörühmades, mille aluseks on Põhjamaade kogemus. Eestis ja Põhjala riikides on koostöö juba üsna hästi arenenud ja tahame ka SSMi üles ehitada parima eeskuju järgi. Siinne koostöö on üks parimaid eeskujusid.

Kriisi järel saavad kõik aru, et järelevalve peab olema range ja vajadusel sekkuv. Arvame, et SSMis on koos kahe maailma parim osa - kohaliku järelevalve asjatundlikkus ning teisalt teatud distants otsuste tegemisel, mis võimaldab vältida kallutatud otsuseid.

Osa vastusest sellele küsimusele puudutab rahapoliitikat, osa järelevalvet makromajandusliku tasakaalu üle. Meil on Euroopa uutest pangandusreeglitest tulenevalt nüüd mõjutushoovad olemas. Lihtne ala see ei ole, kuna oma roll on nii kohalikul järelevalvel kui Euroopa tasandil. Teatud määral õpime jooksvalt, kuid igatahes on meil nüüd paremad reeglid, paremad hoovad ja parem valmisolek.

Meil ei ole veel pankade põhjaliku hindamise tulemusi, mis tähendab varade kvaliteedi hindamist ja koormusteste, see valmib oktoobriks. Isiklikult arvan, et Euroopa pangad on paremas seisus kui usuvad turud. Põhjalik hindamine heidab asjade tegelikule seisule valgust. Usume, et pankadel tekib siis rohkem võimalusi investoritelt laenu ja kapitali saada, kui see vaja peaks olema. Et nad saaksid teha oma tööd - rahastada majandust.Mõned pangad on juba hakanud võimalikku kapitali puudujääki katma. Leian, et see on hea mõte. Parem on minna turule enne hinnangu valmimist, kui kõik pangad korraga seda teevad. Ja kui kõheldakse, palju lisakapitali võiks vaja olla, on parem laenata rohkem kui vähem.

Pean ütlema, et deflatsioon stsenaariumites olulist osa ei etendanud. Nende stsenaariumide kallal töötas palju Euroopa Komisjoni ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu inimesi ja meie järelevaatajana võtsime selle, mis me ekspertidelt saime. Arvame, et need on piisavalt sünged. Nii baasstsenaarium kui mustad stsenaariumid on äärmiselt realistlikud ja tagavad koos teiste meetmetega testi usaldusväärsuse.

Ma ei arva, et poliitika saaks vahele tulla. Veelkord, leian, et oleme selles osas nüüd palju paremini ette valmistatud. Mõned pangad võivad vajada täiendavat kapitali, mis neil tuleks saada erainvestoritelt. Kui erakapitali pole võimalik kaasata, võib teatud tingimustel abi anda riik. Oleme riikidele öelnud, et neil oleks riigi poolt varuvariant olemas, kui erakapitali ei ole. Sest ka panga sulgemisel on vaja teatud määral vahendeid, et see rahulikult toimuks. 

Kui sellist süsteemi paigas ei ole, näiteks kui nüüd pankade põhjaliku hindamise järel kriisilahendusmehhanismi veel ei ole, siis vastutab rahandusministeerium. Nii et varuplaan on olemas. Ühtse kriisilahendusmehhanismi käivitamine hakkab väga varsti pärast ühtse järelevalve käivitumist. See alustab 2015. aastal ning on täielikult toimimas 2016. aastaks. Jah, arvan, et meil on vajalikud tööriistad olemas.

Tuleviks oleks SSMi roll osutada, et pank on kokku kukkumas ja anda n.ö toimik üle kriisilahendusmehhanismi juhile, et tema teeks, mis vaja. Seda kontrollivad omakorda ELi konkurentsiametnikud, kelle haldusalas on riigiabi reeglid. 2015. aastast, mil jõustub pankade kriisilahenduse direktiiv, loetakse riigilt abi saav pank peaaegu automaatselt kokku kukkunud pangaks. On vaid väga kitsas erand pankade ennetavaks rekapitaliseerimiseks.

Ma ei ole väga mures. See on hea, et Euroopa kodanikel on võimalus uus raamistik vaidlustada, kui see neid ei rahulda, see on demokraatia. Ise arvan, et meil on väga tugev ja vastupidav raamistik.

See on üks riske, mida me jälgime, kuid ma ei ole väga mures. Nende varad seal ei ole väga suured ja (võimalike probleemidega - toim.) tuleb toime.

Ma ei ütleks, et me tahame riske vältida, sest riski võtmine ongi panga töö. Meil tuleb tagada, et ei riskitaks ülemäära ning mis veelgi olulisem, et need riskid oleksid korralikult kaetud. Et kapital ja võimalike kahjumite reservid oleksid piisavad ning toimimas korralik sisekontroll. Kui pangad riski ei võtaks, poleks neist mingit kasu.

Mis puutub kriisist jäänud probleemsetesse varadesse, siis käime need praeguse hindamise käigus üle. Enamikel juhtudel on need korralikult provisjoneeritud, mis pole ka ime, kuna pankadel on selleks väga palju aega olnud. Vahel hoiavad nad neid varasid aga jätkuvalt oma bilansis lootuses, et nende väärtus võiks tõusta. Meie sõnum neile on, et liikuge edasi, ärge jääge seda ootama. Neil tuleb bilansis ruumi teha uutele laenudele, mida majandus vajab - see on nende töö.

Riskivabasid varasid ei ole, see on kriisi üks õppetunde. Isegi riigivõlakirjad ei ole riskivabad. Minu arvates tuleb meil Euroopa regulatsioonides sellest järeldused teha nii kiiresti kui võimalik. Kuid see puudutab eelkõige väikesi ja keskmise suurusega panku, mis kasutavad standardiseeritud lähenemist, et riigivõlakirjade riskikaal on null. Suuremates pankades, mis kasutavad kõigi varade puhul mudeleid, ei ole riskikaal null. Minu arvates tuleks reguleerida ka seda, kui palju võib maksimaalselt ühte varasse - reeglina oma riigi võlakirjadesse - investeerida.

Jah, see on praegu nii läinud. Ma võin öelda, et osades riikides on järelevalve juba hakanud piiranguid seadma. Riigivõlakirjadesse investeerimist tuleks seadusega reguleerida.

Tarbijatele mitte, küll aga tuleb pankadel järelevalve eest maksta. Aga see ei ole ülemäära suur kulu, eriti suurte pankade jaoks, sest kui investorite usaldus kohalike mõjutusteta järelevalvest kasvab, võib raha hind nende jaoks odavamaks minna. Jälgida tuleb vaid, et arve oleks suurte ja väikeste pankade vahel õiglaselt ära jagatud. Ka väikeste pankade jaoks ei ole järelevalvekulu liiga suur - see jagatakse ära euroala tuhandete väikepankade vahel.

Saab, kui meil on olemas vähemalt ühtne järelevalve ja ühtne kriisilahendus. Pangandusliidul on kolm alustala - järelevalve, kriisilahendus ja hoiuste garantii. Järelevalve on kõige esimene ja kõige olulisem osa, kuid vajame ka ühtset kriisilahendusmehhanismi koos ühtse kriisilahendusfondiga euroala riikide tasemel. See tähendab seda, et kui tekib vajadus mingit panka rekapitaliseerida, ei õõnesta see riigi rahandust. Ühtne hoiuste garanteerimise süsteem tuleb hiljem. Kui see kõik olemas on, on meil toimiv pangandusliit.

TAUST Ühtne pangandus­järelevalve

Käivitub 4. novembrist.Osa võtavad kõik euro­ala riigid, lepingu alusel ka euro­alasse mittekuuluvad riigid. Rootsi ja Taani on eelistanud kõrvaltvaatajaks jääda.Järelevalve kehtib otseselt 120 suurpanga üle ­Euroopas, kaudselt kõigi pankade üle. Eestist on otsese järelevalve all Swedbank ja SEB.Otsese järelevalve alla kuuluvad pangad peavad aastas tasuma üldjuhul ligikaudu 0,7 miljonit kuni 2 miljonit eurot.Suurimate pankade järelevalvetasu ulatub 15 miljoni euroni, väiksematel ligikaudu 2000 euroni.Palk on ühtse pangandus­järelevalve juhil 270 000 euro ringis.

Kuidas saaks tegevuslitsentsi Tallinna munitsi­paal­pank?Dani?le Nouy, Euroopa ühtse pangandus­järelevalve juht

See selgub kohaliku järelevalve ja SSMi koostöös. Suurem kaal on kohalikul järelevalvel, kuid lõplik otsus tehakse Frankfurdis.