Aivar on sel aastal pakkunud mitme arvamusloo kujul teravapilgulist sissevaadet Reformierakonna otsustesse . Võidulugu
„Lõpetame mõttetud konkursid riigifirmades“ näitas autorile omases tasakaalukas, ent täpses argumentatsioonis, et avalik konkurss ei pruugi tingimata olla avatuse märk – riigifirmade juhtide konkursside puhul on see olnud pigem korporatiivsuse tunnistus. Aivar ütles ainsa ajakirjanikuna otse välja, et poliitikud käitusid Sandor Liivega inetult, lastel tal Eesti Energia juhi valimistel kandideerida, kuigi tegelikult oli plaanis ta välja vahetada.
Teise koha vääriliseks valisid toimetajad Koit Brinkmanni loo
„Maksupetturi halb eeskuju“, mis manas lugeja silme ette üle 30 miljoni euro makse tasumata jätnud kütuseärimehe Belokrõlovi kohtuskäigu valge Bentleyga ning sõnastas, mida tunneb seda vaadates nn tavaline ettevõtja. Vastuolu riigil saamata jäänud maksude ja petturi luksusliku elustiili vahel riivab sügavalt avalikku õiglustunnet –selle tõsiasja tegi Koidu lugu nii nähtavaks kui ka tuntavaks, nagu seda hea arvamustekst just tegema peabki. Uuriv ajakirjanik Koit kirjutab arvamuslugusid üliharva. Aga kui ta seda teeb, siis on tulemus puhas kuld.
Kolmandana tõstsid toimetajad esile Fredy-Edwin Esse lugu
„Islamiterror rikkus president Obama Eesti-visiidi“. See tekst pakkus Eestis parasjagu lokanud Obama-vaimustusele teise, laiema vaatenurga ning asetas toimuva laiemasse, globaalsesse konteksti, kus optimismiks palju vähem põhjust, kui loo ilmumise aja Eesti ajakirjandust lugedes mulje võis jääda. Fredy arvamuslood mõjuvad alati värskelt, olles elavaks tunnistuseks ütlusele „Kaugelt näeb kaugemale“. Kui Fredy just Eestis käimas pole, siis kirjutame tema nime taha California.