Restoranitest: Ginger mahutab terve kontinendi

Kui ma ükskord ühelt India päritolu kokal palusin rääkida India köögist, ta keeldus - India on nii suur, kirju ja eripalgeline maa, et ühe jutu sisse see kuidagi ei mahu. Et ta võib mulle Indiast rääkida küll, aga ainult sellest piirkonnast, kust ta ise pärit on. Indiast tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva Eesti (ja mitte ainult Eesti, vaid ka muude Euroopa maade) restoraniköökides aga mahuvad ühe pliidi äärde ära lisaks Indiale veel ka Tai, Nepaal, mõnikord ka Hiina - piisavast kaugusest vaadatuna on eksootika lihtsalt eksootika.

Kuni rahvusköögi imiteerimine saab hakkama ilma liigse tärkliseleeme ja naatriumglutaminaadita, kuni restorani ei täida korduvkasutatud kirbe õlilehk, läheb suurem osa sööjaid - mina nende hulgas - kulinaarse mänguga kaasa, autentsuse üle liigselt muretsemata. Palju siis meie hulgas Peeter Vähi, Tiina Jokineni ja Roy Strideri suguseid maailmarändureid ikka on, kellel suur osa maailmast oma silmaga nähtud ja oma suuga järgi proovitud on.

Nii ei hakanud piirkondlikku autentsusse süvenema ka prantsuspärast café nime kandvas India ja Tai söögikohas Ginger. Üks kokk igatahes olla Indiast, teine Nepaalist - vahet pole, kes siin kaugel põhjalas rohkem kui miljardi elanikuga Indiat ja 60 miljoni elanikuga Taid esindavad. Peaasi et on maitsev ja seda ta oli. Lisaks oli Ginger tagasihoidlikul moel ka ilus, seda nii disainilt kui roogadelt, nii et põhjust rõõmu tunda oli topelt.