Restoranitest: Pärnu väike magus Komfek

Komfek on väike ja mõõdukalt magus. Magusapoolne on sisekujundus ja magusa poole kaldu ka menüü. Aga ei midagi liiga lääget. Kõrged laed, linadega lauad, heledad kardinad, sohvad, padjad, lihtne mööbel, koduse olekuga hubane koht.

Menüü on pigem lühike kui pikk, lopsakas ja ahvatlev, aga sisult tervislik. Suuremalt jaolt kaldutakse veganlusse, aga mõni liharoog on ikka ka. Pannkooke tehakse mandlijahust, muffinid on gluteenivabad, bruschetta’de katteks on peet ja kitsejuust, pirnid ja sinihallitusjuust, rukkileib on omaküpsetatud, kõrvitsa­supp kookospiimaga. Lühidalt – kõik, mis trendikas, on Komfekis olemas.

Aga mitte ainult trendikas, vaid kõik, mida proovisime, oli ka oskuslikult valmistatud ja väga maitsev. Eriliselt head olid Komfeki suured, kuid kerged salatid, nii soe köögiviljasalat feta ja läätsedega kui ka Nizza salat, aga ka nende gluteenivabad koogid.

Jookide pakkumine ei jäänud toidule alla. Kohv oli väga maitsev, veinikaart tundus olevat kokku pandud põhimõttel “pigem vähem, aga paremaid”. Valiku lihtsustamiseks olid kõik veinid varustatud kirjeldusega: karusmarjane ja kergelt ürdine, mandlid ja tsitrus, värske pirn ja pehme vürts jms.

Komfeki tegijatel on toidu ja joogi vastu nii palju armastust, et seda on jätkunud ka kirjasõnasse: menüü on täis pikitud ingliskeelseid mõtteterasid ja tsitaate, kõik ikka toidust ja armastusest. Kõige rohkem on neid Julia Childilt, kelle Meryl Streep filmis “Julie ja Julia” ka väljaspool Ameerikat kuulsaks mängis. Häid mõtteid pole kunagi ülearu ja olen nõus, et ihutoidu kõrvale kulub ära ka natuke vaimutoitu, ainult Komfeki menüüsse on seda nii palju saanud, et toitvamad palad nende vahele sootumaks ära kaovad.

Ainsa pearoa mõõtu toidu, kanafilee avastasime alles siis, kui see naaberlauale kanti. Oli ahvatlev, soovisime sama ega pidanud kahetsema, kanafilee koos värske salatiga oli suurepärane. Ainult millegipärast (kunstilistel põhjustel?) serveeriti see lõikelaualt, mis tegi roa nautimise keeruliseks.

Kanafilee ja salati juurde käis ka kausike suurepärase mee-apelsinikastmega, aga lõikelauale ju kastet ei vala ja nii tuli salatilehti ükshaaval kastme sisse kasta, mis osutus suhteliselt tülikaks. Kõik oli ju väga maitsev, aga kana, salati ja kastme kokkusaamiskohaks oleks taldrik kindlasti paremini sobinud kui lõikelaud.

Korterkohviku juurde kuulub ka tagahooviterrass, naabriteks kingsepatöökoda ja pood – peaaegu nagu Lutsu tagahoov. Pisut nagu Tallinna Meistrite Hoov oma Chocolaterie’ga, natuke nagu Tartu Antoniuse hoov, ainult väiksem, lihtsam ja pärnulikum.

Igaks juhuks soovitan kõigepealt ikkagi kohvikusse sisse minna, terrassil ei jõuta vist silma peal hoida. Istusime seal päris tükk aega, ilma et ühtegi teenindajat oleks näinud. Lõpuks ajasid janu ja nälg meid toidule lähemale, kohvituppa. Seal sujus teenindus küll kärmelt.