Finantssüsteemi ähvardab pankrotilaviin

„Olukord on hullem kui 2007. aastal. Meie makromajanduslik laskemoon langusega võitlemiseks on sisuliselt otsa saanud,“ ütles OECD järelvalvekomitee juhatuse esimees ja endine Bank of International Settlementsi (BIS) peaökonomist William White, vahendab The Telegraph.

„Võlakoormad on viimase kaheksa aasta jooksul suuremaks paisunud. Terves maailmas oleme jõudnud tasemeteni, kus võlg võib tekitada paksu pahandust,“ ütles ta.

„Järgmise majandussurutise ajal saab ilmsiks, et paljusid võlgasid ei saa teenindada või tagasi maksta. Paljude inimeste jaoks, kes usuvad, et nende varadel on reaalne väärtus, saab see olema väga ebamugav,“ ütles ta The Telegraphile.

Tähtis on olukorda teadvustada

„Ainuke küsimus on selles, kas me suudame endale olukorda teadvustada ja võtta see vastu organiseeritult tegutsedes. Teine variant on kaos.“

Maailma liidrite järgmine ülesanne on toime tulla võlgade mahakandmisega ilma poliitilist tormi tekitamata. See tähendaks ka, et ühiskonnas on võitjad ja kaotajad, ütles ta.

Euroopa pangandussüsteemi tuleb tõenäoliselt rekapitaliseerida tohututes mastaapides. Uued „bail-in“ reeglid tähendavad, et üle 100 000 eurost hoiust omavad inimesed peavad selle eest samuti maksma.

Nendel hoiatustel on eriline kõla, sest White oli üks vähestest keskpankadega seotud inimestest, kes hoiatas 2005-2008 aastatel mitmeid kordi, et lääneriikide finantsüsteem on mõranemas.

Ka arenevad riigid on sohu tõmmatud

White ütles, et kvantitatiivne lõdvendamine ja nullprotsendiliste intressimäärade poliitika jõudis ka Aasiasse ja teistele arenevatele turgudele. See tekitas seal krediidimulle ja järjest rohkem võeti dollarites noteeritud laene. Kuna maailmas on vaba kapitalivoog, siis seda oli väga raske ka kontrollida.

Lõpptulemus on see, et ka arenevad riigid tõmmati sohu. Arenevate turgude avaliku ja erasektori võlg on jõudnud 185 protsendini SKP-st. OECD riikide hulgas on vastav protsent juba 265. Mõlemad on alates 2007. aastast tõusnud 35 protsendipunkti võrra.

„Arenevad turud olid pärast Lehmani kriisi osa lahendusest. Nüüd on nad osa probleemist,“ ütles White. Ta lisas, et järgmise kriisi päästikut on raske ette ennustada, sest globaalne süsteem on kaotanud ankru ning kokkuvarisemine on lihtne tulema.

Hiina jüaani devalveerimine võiks olla üks katalüsaatoritest. „Kõik suuremad riigid peavad praegu valuutasõda, kuigi nad ütlevad, et stimuleerimisel pole sellega midagi pistmist. Hiina ei ole seda mängu veel mängima hakanud. Mitte keegi aga ei võida ja Hiina võib peagi mängu tulla.“

Laenamine tuleviku arvelt

White ütles, et keskpankade lõtv rahapoliitika on võimaldanud tuleviku kulutamist olevikku tuua. See muutub aja möödudes aga toksiliseks sõltuvuseks ja lõpuks jõuab tulevik pärale. „Definitsiooni järgi tähendab see, et homme ei saa raha enam kulutada,“ nentis ta.

„Asümmeetria“ algas juba 1987. aasta krahhi ajal, mil Föderaalreserv üritas olukorda liigse stimuleerimisega parandada. Alates sellest on juhid lubanud igal majandusbuumil minna oma teed – nad arvasid, et suudavad iga kord enda järelt koristada. Iga šokki järel tuldi majandust innukalt päästma. BIS on kritiseerinud, et see on viinud lõputu stimuleerimiseni – intressimäärasid viidi pärast igat krediiditsüklit järjest madalamale.

Kõrvalekalle muutus pärast 90-daid suuremaks, mil Hiina ja Ida-Euroopa liitusid globaalse majandusega. Nendest riikidest tuli palju odavat eksporti ja tekkis „positiivne pakkumisšokk“. Kaupade hinnalangus maskeeris inflatsiooni, mis oli kiirenemas. „Rahapoliitikud ei teinud midagi, sest neil oli palju mugavaid uskumusi. Nüüd näeme, et need uskumused olid valed. Nad arvasid, et kui inflatsioon on kontrolli all, on kõik hästi,“ ütles White.

Häid valikuid enam ei ole

Tagasivaatavalt oleks keskpangad pidanud laskma ajutise globaliseerumise tõttu tekkinud healoomulisel deflatsioonil olla. On võimalik, et võlamullide loomisega on haudutud hoopis pahaloomulist 1930-date stiilis võladeflatsiooni.

White ütles, et Föderaalreserv on jõudnud õudse olukorrani, kus on kaks halba valikut. „See on võlalõks. Olukord on nii halb, et õiget vastust ei ole enam. Intresside tõstmine lõppeks täbaralt. Intresside mittetõstmine teeks olukorra aga lihtsalt hullemaks,“ nentis ta.

Sellest segadusest pole kerget väljapääsu. White ütles, et alustuseks oleks hea, kui valitsused ei oota, et keskpangad nende eest räpase töö ära teeksid. Fiskaalpoliitika tuleb esikohale seada. Lisaks sellele tuleks agressiivselt investeerima hakata infrastruktuuri, mis maksab ennast majanduskasvu kaudu kinni.