Kunst maja seinal tõstab selle väärtust

Paraku on hea autori kunstiteos kallis lahendus, mida ei saa endale kõik kinnistuomanikud lubada. Linnapildi elavamaks muutmisele ei aita kaasa ka eestlase konservatiivsus, kirjutab 22. veebruari Äripäev kinnisvara rubriigis.

Arhitekti Veronika Valgu sõnul elavdab tasemel ja õigel ajal õiges kohas kasutatud supergraafika tublisti linnaruumi. "Nagu olen kohanud teistes Euroopa linnades – Berliinis, Barcelonas, Milanos, New Yorgis, Tel Avivis ja mujalgi," loetles ta eeskujusid.

Eesti tänavakunsti juured peituvad Valgu sõnul ühtepidi nõukogude perioodi paneelelamute otsaseinte pannoodes, teisalt rahvusvahelise tänavakunsti mõjudes, mis on ka meile jõudnud. "Huvitavam osa maailma tänavakunstist on selline, mis suhestub ümbritsevaga nutikal ja humoorikal moel," märkis Valk. Ka (sotsiaal)reklaami kampaaniad võivad tema sõnul kohati toimida nagu hea tänavakunst. "See paneb mõtlema ja täidab seega suuremat ülesannet, kui tarbimise suurendamisele orienteeritud kommertsreklaam."

Valgu hinnangul aitab supergraafika elavdada elukeskkonda, mis muidu mõjub üleliia monotoonsena. "Paneelrajoonidesse on ju monumentaalne tänavakunst algselt lausa sisse kavandatud – võtame kas või Mustamäe vanimas osas paiknevate paneelmajade otsaseinte pannood."

Graafikal ja graafikal on vahe

Pindi Kinnisvara partneri Peep Soomani sõnul sõltub graafika mõju selle kvaliteedist. "Graafikal ja graafikal on vahe," märkis Sooman. Ta tõi näiteks, et Mustamäel Akadeemia teel majadel paiknevad nõukogudeaegsed sõpruse sümbolid hoonete väärtust kindlasti ei tõsta.

Sooman tõdes, et kui müügil on kaks muidu sarnast hoonet, millest üks on värviline ja teine hall, valib enamik ostjaid siiski esimese. "Seega võib öelda, et kui graafika näeb hea välja, see kindlasti pigem tõstab objekti väärtust. Inimene ostab ju silmadega."

Kui nõukogude aja lõpul tekkisid trammidele esimesed värvilised reklaamid, oli mõni kodanik selle maitsetuse pärast lausa hüsteerias, meenutab Sooman. "Samas need, kes olid väljastpoolt Eestisse tulnud, ütlesid, et see elavdab muidu väga halli linnapilti," tõi ta võrdluse. Linnapildi hallus pole tema sõnul aga siiani kadunud. "Olgem ausad, suur osa meie linnapildist on igava väljanägemisega," tunnistas ta. "Graafika või muud sorti hästi läbi mõeldud kunst tõstab kinnisvara väärtust, just stiilselt lahendatud kunsti ja kinnisvara sidumine. Miks mitte isegi graffiti," lisas ta. Hästi sobituks linnapilti näitiks Navitrolla naivism - kaelkirjak, pilved ja puud maja seintel.

Vanade hoonete puhul pidurdab supergraafika kasutamist eelkõige rahaline aspekt. "Kunsti ei maksa keegi kinni. Renoveerimist vajavas hoones elab terve läbilõige rahvastikust - vanu ja noori, rikkaid ja vaeseid. Kui graafika maksab 5000 eurot ja see tähendab igakuiseid suuremaid makseid elanike jaoks, valivad inimesed sageli eluks hädavajalikumad kulud, kas või näiteks rohud," kirjeldas ta.

Uute hoonete puhul takerdub otsus sageli suutmatusse kokku leppida. "Sageli ollakse plaaniga nõus niikua, kuni otsustajad istuvad laua taha, et asjas täpselt kokku leppida. Siis ei suudeta otsustada, millist kunstistiili valida. Kuna võimalusi on mitu ja kokku leppida ei suudeta, võib tekkida hirm, et ka ostjate maitsed on sama erinevad," kirjeldas Sooman. Nii valitakse tema sõnul sageli hoone ilmestamiseks hoopis puitmaterjalid või vase- ja rauakarva seinakatted. "Tasapisi hakkab värvimaagia siiski aina enam linnaruumi rikastama," lisas ta.      

Graafika võib teha head ja halba

LVM Kinnisvara juhatuse liikme Ingmar Saksingu sõnul on supergraafika linnapildis ajutiselt ning  sobivatel hoonetel igati kohane. Teisalt vähendab see luitunult ja kulunud sõnumiga väärikate hoonete väärtust. 

"Kattuva maitse puhul võib supergraafika hinda tõsta, siiski praktikas selliseid näiteid palju ei leia," sõnas Saksing, lisades, et inimeste maitsed on erinevad ja ajas muutuvad. "Teisalt ajutise lahendusena toob see hoonele suurema tähelepanu, mis asutuste ja ettevõtete puhul võimaldab vähendada kulusid turundusele ja kasvatada käivet."

Suurepärane autor ja tema teos on Saksingu hinnangul siiski märkimisväärselt kallis lahendus, mida saavad endale lubada vähesed kinnistute omanikud. "Samuti on see pikemas perspektiivis siiski ajutine lahendus, sest iga fassaad vajab hooldust, mis omakorda tähendab graafika uuendamist või uut viimistlust," selgitas Saksing.

Ta lisas, et omanik peab supergraafika puhul arvestama, et suure tõenäosusega see vähendab eelpool toodud põhjustel pikemas perspektiivis kinnisvara hinda. Samas märkis Saksing, et näiteks Kalamaja industriaalsed hooned on selleks lausa loodud. "Selles piirkonnas tõstaks supergraafika kinnisvara hinda."

Rõõmsaid toone tänavatel vähe

OÜ Aadlivilla Kinnisvara juhatuse liige Peeter Meus märkis, et Tartus, kus büroo põhiliselt tegutseb, pole supergraafika levinud. "Pigem on viimastel aastatel märgata Tartus valmivate uute korterelamute puhul ühesugust tumehalli välisvärvitooni," tunnistas Meus, lisades, et tegelikult võiksid uued majad olla rõõmsamates toonides.

Vanade puumajade välisfassaadi renoveerimisel kasutatakse Meusi sõnul värvikombinatsioone rohkem. Samas tõi ta ebaõnnestunud värvikombinatsioonide kohta näiteks Pepleri tänava Audentese-Mainori õppehoone, mis aastaid tagasi renoveeriti ja värviti erkpunaseks. Lisaks paigaldati maja seina valgustavad prožektorid. "Tulemus oli see, et naabermajade elanikud ei saanud öösiti magada, kuna punase värvi peegeldus tungis nende akendest sisse,“ kirjeldas ta.

Meus märkis, et supergraafikat võiks rohkem kasutada. "Kui see on oskuslikult tehtud ja ei ole ülepakutud, teeks see linnaruumi helgemaks ja positiivsemaks. Kui vaadata Tartu puumajade fassaadide üldist seisukorda - paljud majad on aastaid värvimata - ei tohiks küll inimestel midagi värvi vastu olla. See annaks üldpildile ja kinnisvarale endale Tartu puhul juurde," selgitas Meus.

Ta lisas, et iga uus asi linnapildis on võõras ja vajab harjumist. "Hea näide on Rakvere jõulukuusk, mis enne lõplikku valmimist ja tulede süütamist sai kõvasti kriitikat, kuid pärast hakkas kõigile meeldima.“ 

Linn aitab supergraafika majaseintele

Tallinn on toetanud projektiga „Fassaadid korda" ühistuid korterelamu renoveerimislaenu taotlemiseks vajaliku omafinantseeringu katmisel, et aidata parandada elamute soojapidavust ja välisilmet.

Möödunud aastal muutusid paljud õigusaktid ja KredExi rekonstrueerimistoetuse tingimused, millele oli eelnevalt "Fassaadid korda” toetus üles ehitatud. Seetõttu koostati selleks aastaks uus linnavolikogu määrus, kuhu lisati ühe toetatava meetmena toetus supergraafika loomiseks. Sama toetust on võimalik taotleda ka "Hoovid korda” projekti raames.

"Fassaadid korda“ projekti puhul on graafika mõeldud elamutele, mida rekonstrueeritakse ning kus tööde tellija on korteriühistud.

Lasnamäe linnaosavalitsuse peaspetsialisti Ülo Kamariku sõnul on supergraafika jaoks piisavalt pinda - näiteks kõik ilma akendeta otsaseinad -, kuid projekti raames palju suuremõõtmelist graafikat linnapilti siiski ei lisandu. Eelkõige seetõttu, et linna toetuse maksimummäär on 3000 eurot.

Supergraafika kasutusala linnapildis on laiem kui ainult vanemate majade fassaadid. Tallinna linna noortevolikogu korraldas mõni aasta tagasi supergraafika konkursi eesmärgiga kaunistada linnapilti Laagna tee lõpus asuva tunnelis. Tallinna linna noortevolikogu vilistlaskogu liikme Aune Marjapuu sõnul valis projekti „Supergraafika konkurss Tallinnas“ tööd välja noortest, kunstnikest ja linnaametnikest komisjon.

Töid saatis kokku 31 kunstnikku Eestist, Soomest ja Lätist. Tegu oli esimese supergraafika projektiga Tallinnas, mida toetas ja rahastas linn. 

Marjapuu sõnul on välismaal palju häid näiteid sellest, kuidas saab supergraafikaga maju ja hooneid kaunistada. "Miks mitte teha seda ka Eestis? Sedasi saaks parandada nii halvas seisukorras olevaid hooneid kui ka anda kinnisvarale lisaväärtust," märkis ta. "Loodan, et supergraafikat nähakse tuleviku kunstivooluna ning linna tekib kohti, kus ka noored saavad oma oskusi legaalselt arendada ja proovile panna.“