Ehtekunstnikul peab olema ka müügitöö anne

Teemantsilmsed putuklased ja obsidiaanitiivulised sisalikud. Kulda ja titaaniumisse vormitud kraanakonksud. Hõbemutrite ja -vurride masinlik esteetika. Kirjeldatu pole mitte kaadrid tulevikumaailmas toimuvast ulmefilmist, vaid üksnes mõned Annika Kedelauki (29) stuudios valmivatest unikaalse disainiga autoriehetest.

"Minu loomingus võib eristada kaht suunda," märkis Kedelauk. "Ühelt poolt imetlus masinate ja nende osade vastu, teisalt väikesed elusolendid, keda võib peidetud ja moonutatud kujul leida paljudes mu töödes," kirjeldas ta.

Töödes kasutab Kedelauk peamiselt hõbedat, kulda ja titaani, aga ka kive, puitu ja teisi orgaanilisi materjale, mis on selleks piisavalt vastupidavad. "Hindan ehete puhul kantavust, praktilisust ja vastupidavust,” märkis Kedelauk.

Eritellimusel tehtud töödest on Kedelauki sõnul kõige populaarsemad abielusõrmused. "Ma ise mõtlen romantiliselt, et eritellimusel teha lastud abielusõrmused ühtivad siin maailmas ainult kahel abikaasal...” märkis ta.

Kedelauki erialane haridustee algas Eesti Kunstiakadeemias, mille lõpetamise järel kuus aastat tagasi siirdus ta praktikale ehtedisainer Gvido Valickise juurde. Viieaastase praktikaperioodi kestel aitas ta kaasa Valickise tellimustööde valmimisele, saades vastutasuks võimaluse kasutada töökoda isiklike projektide tegemiseks ja võõrustada seal oma kliente. "Nägin kõrvalt, kuidas üks väike firma toimib ja kuidas klientidega suhelda,” kirjeldas Kedelauk.

Liiga suur eneseteostussoov

Kedelauk märkis, et ehtekunstnikuna kellegi alluvuses töötamine ei tundu talle võimalik. "Selleks on eneseteostuse tung liiga suur. Lisaks meeldib mulle kõik ise algusest lõpuni valmis teha,” põhjendas ta isikliku stuudio loomise vajadust.

Vabakutselisena tegutseva noore kunstniku töö on vaheldusrikas. Samas ebakindla ja projektipõhise sissetuleku tõttu tuleb kõrgendatud tähelepanu pöörata püsiväljaminekute minimaliseerimisele. Viimaste hulka kuuluvad nii inventarile kuluvad summad kui ka stuudio üür.

Kui Kedelauki esimene stuudio kujutas endast üksnes kuue ruutmeetri suurust töökoda kodukeldris, siis umbes pool aastat tagasi õnnestus tal leida kinnisvarakuulutuse abil senisest ligi kolm korda suurem pind, mis kattus ka tegelike soovide ja vajadustega. Esimesed tööriistad soetas kunstnik juba õpingute ajal. Esimestest töödest saadud tulu investeeris ta samuti masinatesse ja tööriistadesse. Peale omakapitali on Kedelauki töökoja arengule kaasa aidanud Eesti Kunstnike Liit oma loometoetusega.

Kunstnike Gildi vanasse ja väärikassse hoonesse Tallinna vanalinnas on koondunud paljud kunstnikud, teiste seas ehtedisainerid Ülle Kõuts ja Krista Laos. Kui ehtedisainerid 1999. aastal Vene tänav 12 ruumidesse oma ateljeed looma asusid, oli gild juba neli aastat töös olnud. Gildi kõrval vabanenud ruumile korraldas linn konkursi, mille võitis Katariina Gild ehtekoja projektiga.

"Olime juba varem gildiga Taanis koostöönäituse teinud ja nüüd lisandus Katariina Gildi meie kujul uus ehtegalerii. Seega koht oli soe ja võisime tulla nagu käopojad valmis pesasse,” märkis Kõuts. Tõsi, selleks, et gildi ruumidesse korralik töökoda-galerii püsti panna, kulus üksjagu vaeva. "Räämas ruum tuli ise remontida ja sisustada galeriiks ja töökojaks,” selgitas Laos.

Oma äri ülesehitamine võtab aega

Tulevikus on plaan koha atraktiivsust veelgi suurendada. Visiooni järgi peaks terve Katariina Gildi välireklaam akendel ja sissekäigu juures saama kaasaegsema ilme senisest täiesti teistsuguses stiilis. Tegevus peab olema pidev ja ülesehitav, rõhutasid kunstnikud.

Samuti plaanib Ehtekoda nimevahetust, hakates tulevikus kandma Ehtedisaini nime. "Kui oleme koondunud ühtseks gildiks, siis see loob siinsetest disaineritest ettekujutuse kui käsitöölistest. Meie rõhume sellele, et oleme kunstnikud ja teostame oma enda ideid ja loomingut,” põhjendas Kõuts nime vahetuse vajalikkust, ehkki ka käsitöölise kutse on tema silmis vägagi au sees.

Veelgi enam, disainer vajab tema sõnul sageli enda kõrvale käsitöömeistrit, kes mõnd tööprotsessi temast paremini valdaks ja aitaks tal oma ideid teostada. Tihti annab just disaineri ja käsitöömeistri koostöö parima tulemuse.

Kuldehted valmivad tellimusena

Stuudiosse sisse astudes vaatavad vitriinidelt vastu hõbeprossid ja -sõrmused, vääriskividega kaunistatud kaelaehted ning rinnasõled. Tegu on peamiselt seeriatöödega, mis mõeldud müügiks ning mis on korratavad, seda mõistagi kunstnike enda kätetööna.

"Ehtekojas on müügil nii väiketiraažiline klassika, mis on edasiarendatavate kordustena kergemini ja odavamalt teostatav, kui ka täiesti unikaalsed näituste tööd ja ainueksemplarid kõrgemast hinnaklassist,” märkis Kõuts.

Üks ehte hinda määravaid tegureid ongi tema kordumatus. Mõistagi loeb ka materjal. Kuna kuldehete valmistamine on kulukas protsess, valmivad ehted tellimustöödena ning peamiselt on galeriis eksponeeritud tööd hõbedast. „Kui ehe on käsitsi tehtud ja iga selle tükk on meie näppude vahelt tulnud, siis tuleb sellega ka arvestada. „Hullude päevade” kampaania meie unikaalsete toodete puhul ei tööta,” tõdes Kõuts.   

Müügiedu toob aktiivne suhtlus 

Autoriehete maksustamise puhul peaks kehtima valem, et toote lõpphinna saamiseks tuleb liita töötundide, materjali ja pakendi hind, korrutada see neljaga ja liita kümme protsenti.

"Meil see päris nii ei ole, sest reaalsuses tuleb arvestada kliendi võimalustega,” märkis Ehtedisaini kunstnik Krista Laos.

Kuna Katariina Gildi Ehtedisain funktsioneerib nii galerii kui ka ateljeena, tuleb kunstnikel ise täita kõiki ülesandeid, et seda käigus hoida – kunstnikust-juveliirist klienditeenendaja ja ehitajani välja. Seega peab käive katma ka neid tegevusi.

"Oleme püüdnud hinnad hoida nii kliendisõbralikud kui võimalik," märkis Ülle Kõuts Ehtedisainist. "Selle asemel, et oma käibenumbreid kasvatada hindu tõstes, oleme püüdnud atraktiivsemaid töid teha, ruumi huvitavamaks muuta ja külastajatega personaalselt suhelda.” Näiteks ei ole harvad olukorrad, kus ostutehinguni jõutakse pärast mõningast vestlust uudishimuliku külastajaga, kellel ehtesoetamist esialgu kavas ei olnud.

Kunstnike sõnul on autoriehete põhiklientuuri puhul Eesti kontekstis raske mingit kindlat gruppi esile tuua. "Võib öelda, et disaineriehteid ostavad stiilsed Eesti naised ja nende mehed, kes soovivad neile rõõmu teha,” sõnas Kõuts.

Parim reklaam on asukoht

Sissetöötatud ja mainekas koht on disaineritele oma loomingu turustamisel parim võimalus. Suvisel ajal meelitab see kohale turiste ja ateljeesse on põhjust astuda ka möödaminejatel, kes seda esialgu ei plaaninud. "Ajalugu, meelelahutuslik pool ja miljööväärtus, mida terve gild endas kannab, ongi meie suurim eripära ja tugevus,” lausus Laos.

Teine nende tugevus seisneb Kõutsi sõnul selles, et galerii ja ateljee tegevus on koondunud samasse ruumi. "Kliendile on väga oluline, et kunstnik oma ehteid otse tema silme all valmistab, see tagab usalduse ja meelitab ostma,” märkis Kõuts.

Ehtekunstnik Annika Kedelauk kasutab tööde reklaamimiseks põhiliselt Facebooki, mis võimaldab kergesti ja odavalt jõuda suure hulga inimesteni. Peale selle on kunstnik osalenud mitmel näitusel - tema ehteid on eksponeeritud nii linnarahvale kui ka väliskülalistele A-galeriis Tallinna vanalinnas. "Olen kaasa löönud ka erinevates veebipoodide projektides, kuid need ei ole edukaks osutunud," sõnas Kedelauk. Lisades, et tegelikult on kõige parem reklaam see, kui tööga rahul olev inimene soovitab kunstnikku enda sõbrale või tuttavale.