Saksa professor: britte ei või hea lepinguga EList minema lasta

Artikkel

- Uudised
- Sirje Rank
- 19. august 2016 kell 5:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Saksa professor: britte ei või hea lepinguga EList minema lasta
Humboldti ülikooli professor Michael C. Burda Foto: Andres Haabu
Brittidele ei või anda Euroopa Liidust lahkumiseks liiga head lepingut, mis õhutaks teiste riikide populiste eeskuju järgima, ütles Saksa Humboldti ülikooli professor Michael C. Burda eile Tallinnas.
Burda pidas Eesti Pangas loengu Euroopa Liitu lõhkuvatest tendentsidest ja andis seejärel intervjuu Äripäevale.
„Olen aastaid õpetanud Euroopa integratsiooni kursust. Nüüd olen esimest korda hakanud mõtlema, et äkki peaks selle desintegratsiooni kursuseks ümber nimetama,“ ütles Burda, keda ennast see „nali“ sugugi ei rõõmusta.
Järgneb intervjuu
Kirjandust aina kuhjub, kuidas Euroopa ühisraha euro pole ootusi täitnud, arutletakse, kas eurot päästa või mitte - just tuli välja Joseph Stiglitzi uus raamat. Mis Teie arvamus on?
Ma ei ole kindel, et probleemi juur on euro. Ma ei ole Stiglitziga päris nõus. Euro võttis vähemaks vabadust probleemidele reageerida, kuid see ei mõjuta asja olemust, et osa Euroopast ei ole konkurentsivõimeline. Enne said riigid devalveerida, mis ei tähenda, et nüüd ei saa midagi teha. Eesti ise on hea näide. Samuti Saksamaa, mis suutis maha raputada „haige mehe“ staatuse. Stiglitz ilmselt süüdistaks Saksamaad konkureerivas devalveerimises, kus sa kärbid oma palku ja suurendad turuosa teiste arvelt. Kuid iga riik peab midagi tegema, et maailmaturul konkurentsis püsida. Eurooplased on kehvad muutustega kohanema, see on probleem - tööturu reformid, IT juurutamine, Uber, AirBnb. Majanduskasvu aeglustumine ja tootlikkuse langus algas juba enne euro käibele võttu.
Alternatiiv on uus inflatsiooniepisood Euroopas - konkurentsivõime taastamine valuuta suure devalveerimise kaudu. See võib veel tulla.
Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi soovitab rahaliidu reformiga keskenduda kriitilisele miinimumile, mis tagaks parema toimimise avalikku arvamust asjata ärritamata. Mis see oleks?
Pangandussüsteem, mida Maastrichti leping ei puudutanud. See on poliitiliselt väga hell teema, võib-olla sel põhjusel sellest ei räägitudki – muidu jäänuks rahaliit sündimata.
See oli viga. Kui on üle-euroopaline pangandussüsteem, peab olema ka kollektiivne kindlustussüsteem hoiustajatele. Eriti väikeriigil on väga raske omal jõul usaldusväärset hoiusekindlustust tagada. See ei tähenda ühesuunalist ülekannet, et üks alati võtab ja teine alati maksab. Kindlustuse põhimõte on, et häda võib tabada keda iganes.
See on ilmselt see miinimum. Ühist eelarvet ma eriti ette ei kujuta. Arvan, et eurooplased ei julge rohkem poliitilist vabadust ära anda, Euroopa Komisjoni ei usaldata.
Kas Euroopal on vähemalt ühene arusaam, mis oli kriisi põhjus, mille järgi rohi valida?
Päris ühist nägemust ei ole, igal riigil on oma rõhuasetus.
Aga tango eeldab kahte tantsijat – on ülemäärase laenu võtjad ja andjad. Rahaliidus pole olnud võimalust laenu andmisele pidurit tõmmata. Riikide puhul oli selliseks politseinikuks Bretton Woodsi rahasüsteemi päevil IMF.
Distsipliini oleks toonud seegi, kui euroala riikide võlakirju oleks tagatisena koheldud erinevalt, kuid see oli tabu. Kehvema reputatsiooniga riigid ei olnud nõus. Oleks teisiti otsustatud, poleks meil tänast kriisi.
USAs on rahapoliitika organiseeritud regioonide kaupa, mis ei ühti osariikide piiridega. Euroala riigid astusid rahaliitu riikidena, mis ei loobunud oma keskpankadest. Pole hooba, mis sunniks riike laenamisel vastutustundlik olema.
Eestil on läinud väga hästi muuhulgas sellepärast, et Eesti pole peljanud väliskapitali. See on võimaldanud majandusel kiiremini kasvada. Ka on Balti riigid aktsepteerinud väljarännet – majandus on saanud kasu võõrsilt koju saadetud rahast. Elujärge on aidanud tõsta ka suurem kaubavahetus – toote eest saadud maailmaturu hind on võimaldanud paremat palka maksta.
Euroopa kasv on väga aeglane ja ebaühtlane. Valuutaliidule on ohtlik, kui riigid pikka aega liiga erinevas tempos kasvavad. Kriisiga on vahed rahaliidu riikide vahel veelgi suuremaks kärisenud.
Kapitali liikumine on probleem – kapital ei liigu nendesse riikidesse, mille majandus seda kõige rohkem vajaks. Selle asemel liigub kapital riikidesse nagu Saksamaa, kus see pigem probleeme tekitab.
Võti kriisist välja on majanduskasv – see aitab välja ka võlaprobleemist. Iirimaal näiteks on võla suhe SKPsse oluliselt alanenud. Maailmas on piirkondi küll, kus suhteliselt lihtsate reformidega oleks võimalik majandus kiiremini kasvama saada – sellest kõneleb Maailmapanga äritegemise lihtsuse indeks.
Kasinus- ja kokkuhoiumeetmete jätkamine ei ole praegu enam lahendus – seda oli vaja alguses turgude usalduse taastamiseks. Nüüd tuleks keskenduda kasvu kiirendavatele reformidele ja kasutada ülimadalate intressimäärade keskkonda investeeringute tegemiseks – näiteks vajavad Saksamaa tühjalt keerutavad tuulikud elektriliinide väljaehitust.
Palgatõus ja nõudluse kasv Saksamaal on positiivsed arengud. Nõudlust lisavad ka riiki saabunud pagulased.
Kuidas hindate Soome väljavaateid rahaliidu kammitsas raskustest välja rabeleda?
Kohanemine on võimalik. Iirimaa on hea näide, Hispaania hakkab minu arvates toibuma. See on nagu Mississippis ujumine – oled poolel teel, raske on ja tahaks tagasi pöörata, kuid pärast kõiki pingutusi tuleks veel pingutada, et teisele kaldale saada.
Maailma makrokeskkond on praegu keeruline. Kui majandus kasvab, on kerge tõsta makse ja suunata raha sinna, kus vaja. Aga kui paat ei kerki, on seda raske teha, see tuleb kellegi arvelt. Stiglitz sellest ei räägi, kas euro olnuks läbikukkumine ka 80nednatel aastatel, kui asjad Euroopas läksid väga hästi.
On ainult kaks teed – kas rikkad riigid jagavad vaesematega, mis on poliitiliselt keeruline, või lastakse vaesematel liidust minna.
Varsti hakatakse arutama Kreeka võlakoormat, kas Kreeka vajab kergendust?
Sakslased pole päris ausalt oma rolli probleemis tunnistanud. Kreeka valitsused on 150 aasta jooksul käitunud nagu nad on käitunud, pidevalt devalveerinud. Kord on Kreeka juba ühest varasemast rahaliidust välja kukkunud. Minu arvates tuleks survestada neid reforme ära tegema – näiteks maksukultuur on riigis väga halb - ja siis kirjutada võlad korstnasse.
Kuid Kreekal rahaliidust välja kukkuda lasta, see oleks riigile väga ränk.
Äsja jättis EL Hispaania ja Portugali euroala reeglite rikkumise eest karistamata, kui õige või vale see oli?
Pärispatt oli see, kui Saksamaa ja Prantsusmaa 2003. aastal reegleid rikkusid. Tagasiteed enam pole.
Avalik arvamus leiab, et Hispaania ja Portugal on piisavalt kannatanud ja et see ei olnud üksi nende, vaid ka pankade, süü. Saksa eksportöörid tahtsid eksporditurge, keegi ei tõmmanud pidurit ega küsinud, kas riigid ikka tagasi maksta suudavad. Loodeti valitsusele - moraalse riski koht. Karistamine on tobe - pooled peavad vigu tunnistama ja koos sobiva lahenduse leidma.
Juba on Itaalia valmis rikkuma uusi pangandusreegleid, mis pidid välistama pankade päästmise maksumaksja rahaga.
Itaalia Monte dei Paschi pangal on palju luukeresid. Inimesed riskivad oma säästud kaotada.
ELil on reegel, et kreeditorid peavad kandma osa kahjust– seda reeglit tuleb austada. Kui itaallased on kavalad, leiavad nad mooduse, kuidas seda vähemalt põhimõtteliselt teha. Poleks patt, kui Euroopa Komisjon laseb itaallastel selle asja lahendada sotsiaalselt aktsepteeritaval moel. Aga nad ei või Euroopa maksumaksjatelt raha küsida, sest see on nende korruptiivse süsteemi produkt. Ja tulevikus ei või see enam juhtuda.
Kas Euroopa näeb kunagi ka panga pankrotti?
Peaks nägema, USAs läheb igal aastal 100 panka pankrotti. Kuid tekib ka uusi – Euroopas on uue käivitamine raskem.
Mis kasu on Euroopa Keskpanga rahatrükist ja kaua see veel kestab?
Keskpank ei trüki raha. Raha pakkumine pole kasvanud, kasvavad pankade reservid, mida saaks teatud tingimustel rahaks teha. See on äraspidine maailm, kus intressimäärad on negatiivsed - keskpanga taotlus on, et pankadel poleks vabandust laenu mitte anda. Kuid vaja on ka ideed, milleks laenata.
Probleem on see, kuidas see raha jaotub. Sakslased ei vaja keskpanga raha, likviidsust on piisavalt, Itaalias ei taha aga keegi laenu anda, sest usaldust pole. Kui pangad ühel päeval meelt muudavad, kui USA intressimäärad tõusevad, euro nõrgeneb ja Itaalia kaupade konkurentsivõime paraneb, siis on pangad valmis laenama. Siis tekib inflatsiooni oht. Inflatsioon on nagu naftatanker, raske pöörata, aga kui pööramine on alanud, siis on raske peatada. Selleks on vaja ekstreemset sündmust.
Üks ekstreemne sündmus on Brexit. Mis järeldusi EL sellest peab tegema?
EL on teinud enese reklaamimisel väga kehva tööd. Britid hääletasid aru saamata, mida nad hääletasid. EL on väga hea kaubamärk – tooteohutus, keskkonnahoid, monopolivastased reeglid, ühised standardid ravimite ohutusele või hommikusöögi müslile. Kui igal ELi riigil oleks oma standard, poleks mastaabisääst võimalik ja nii ei teki ka globaalseid ettevõtteid. Ka privaatsuse kaitsel on EL parem kui USA. Kes on Google’i ja Microsofti vastu läinud? See on positiivne, kuid keegi ei räägi sellest. Selle asemel ilgutakse meedias banaanide ja kurgi kõveruse üle.
Ütlesite loengul, et leebe kokkulepe brittidega on Euroopale ohtlik.
Kui Suurbritannia saab jätkata seniseid kaubandussuhteid ja piirata inimeste vaba liikumist, siis on nad midagi maksmata kasu saanud. ELi peamine eelis on kaubandus – ühisturul pole tariife ega aegavõtvat piirikontrolli. Omal ajal hoidsid prantslased Jaapani autod turult eemal sellega, et inspekteerid põhjalikult iga autot. ELi sees ei saa nii teha. See on suur kulutegur, mille tähtsust alahinnatakse. Vaadake kui kallid on Norras imporditud põllumajandustooted, tomateid kasvatatakse seal lambi all, selle asemel, et Hispaaniast tuua. Milleks seda endale teha?
Kui britid saavad hea kokkuleppe, ütlevad populistid mõnes teises riigis, et miks mitte meie ka. Kui aga referendum korraldada, siis hääletavad inimesed vastu. Sellist hääletust on võimalik manipuleerida igal mõeldaval moel.
Kas euro on väärt päästmist. Kuidas?
Ma ei tea. Ausalt. Minu ideaalne lahendus EMF, Euroopa valuutafond, millel oleksid hambad ja voli nagu IMFil 50-60ndatel aastatel. See oli väga tõhus – ei kaitstud panku, vaid püüti riike hoida halvasti käitumast.
Saksamaa suudaks probleemile lahendust pakkuda, tal on praegu sarnane positsioon nagu USA-l pärast teist maailmasõda. Viimase instantsi laenuandja, teised ei suudaks rahastada näiteks Marshalli plaani euroala ääreriikidele. Kuid Saksamaad rõhub ajaloo taak - kui üritavad aidata, siis kreeklased meenutavad 1941. aasta okupatsiooni.
Kas Saksamaa võiks ise tahta eurost lahkuda?
Sakslastel on kõige rohkem kaotada, ma ei näe neid lahkumas ja ei usu, et ka prantslased lahkuvad. Sakslased on vihased peamiselt oma säästude pärast. Kui intressid on all, siis nad tunnevad, et neid on petetud. Lõunapoolsed riigid ei taha samuti lahkuda, ehkki nad seda ei tunnista. Juurdepääs odavale impordile ja investeeringud on nende elujärje paremaks teinud. Euro on väärt koos hoida.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum