Isesõitvatest autodest oodatakse transpordirevolutsiooni: liiklusõnnetuste arv väheneb, inimesed, kes autot ei juhi, pääsevad paremini liikuma, loetleb Kauppalehti. Selliseid autosid katsetatakse juba mitmes riigis ja asjaga on seotud tuntud tegijad, näiteks Google, aga ka hulk traditsioonilisi autofirmasid.

„Ei usu, et isesõitvate autode rongi võiks peatada,“ ütleb Google’i isesõitvate autode projekti rajaja Sebastian Thrun Science Newsile. Thruni arvates kulub aga vähemalt 15 aastat, enne kui teedel liigub rohkem juhita kui juhiga autosid. Teiste arvates läheb selleks veel rohkemgi aega.

Sellegipoolest on isesõitvate autode teel uurijate hinnangul mitu tõsist takistust.

Auto pardaarvutile näib maantee kirkas päikesevalguses täiesti erinev kui udus või hämaras. Juhita auto peab suutma jälgida teed igasugustes tingimustes. „Olen saanud lootustandvaid tulemusi vihmaga, aga lumi on tõsine probleem,“ ütleb MITi robootika ala teadlane John Leonard.

Andurid peavad olema usaldusväärsed, kompaktsed ja taskukohase hinnaga. Need peavad ka suhtlema kaardiga, et pardakompuuter saaks aru, mis parasjagu paistab. Leonard töötab koos Toyotaga.

Juhita autodel on raske toime tulla näiteks olukorras, kus liiklust korraldab politseinik. „Autojuhtimise põhireeglitele tuginev programm ei tööta alati, sest on võimatu kõiki stsenaariume ette näha,“ ütleb Duke’i Ülikooli robootikalabori juht Missy Cummings.

Kehakeel ja teised tõlgendatavad viited aitavad inimestel mõnes olukorras navigeerida, aga arvutile on suur väljakutse ära tabada, et näiteks võib olla lapsel mõttes sõiduteele tormata. "Auto peab hakkama saama abstraktse mõtlemisega, seega on küsimus tehisintellektis,“ ütleb Cummings.

Kuigi täiesti isesõitvad autod on juba tulemas, on vähemalt lähitulevik pool-isesõitvate autode päralt. Sellega seoses tekib küsimus, kes mille eest vastutab. Kuidas annab auto teada juhile, kes näiteks parasjagu loeb või tukub, et nüüd on aeg vastutus võtta, ja kuidas saab auto olla kindel, et reisija on tegutsemiseks valmis.

„Sa nagu oleksid keskendunud juhtimisele, aga ei juhi,“ kirjeldas olukorda Utrechti Ülikooli kognitiivse psühholoogia teadlane Chris Janssen. Tema labor uurib, millele inimesed sellises situatsioonis tähelepanu pööravad.

Eelmisel aastal õnnestus häkkeritel peatada USAs maanteel Jeep, muutes wifi kaudu auto pidureid ja juhtimist. Autosse murti sisse meelelahutuslahenduse kaudu.

Hoiatuseks tehtud katse näitas, et juba tavaautodes on haavatavaid kohti, mida rünnates saab õnnetusi põhjustada. Juhita autod, mis saavad juhiseid ja loevad kaarte pilvest, on palju haavatavamad.

„Mida enam tungib IT igapäevaellu, seda raskem on nõrkusi jälgida,“ ütleb IT-teadlane Sean Smith Dartmouth College’ist. Terroristid saavad autosid õnnetusse saata, aga veel enam on Smith mures muu pärast. Näiteks võivad häkkerid võtta auto pardasüsteemi enda valdusse ja vabastada selle alles lunaraha vastu.

MITis töötav Iyad Rahwan tegeleb isesõitvate autodega seotud eetiliste probleemidega. Tema sõnul on inimene egoistlik. „Inimene ostab sellise auto sellepärast, et see seab sõitja esikohale.“ Samas tahab seesama inimene, et jalakäijate kaitsmisega tegeleksid tema asemel teised autod.