Haiglatel jääb ületöö eest miljoneid saamata

Nii tehakse miljonite eurode eest tööd, millest haigekassa maksab haiglatele kinni vaid osa. Lepingumahtu kuni 5% ületav teenus makstakse välja ambulatoorses ja päevaravis koefitsiendiga 0,7 ning statsionaarses arstiabis 0,3. Sellest edasine ületöö tuleb haiglal lihtsalt kuludesse kanda.

Haiglate liidu juhi ja haigekassa nõukogu liikme Urmas Sule seisukoht on, et ületöö tegemine ei ole kuidagi haiglate huvides, aga enda kohustusi kuidagi täitmata jätta ka ei saa. “Ületöö tähendab alandatud koefitsiendiga rahastamist. Eks kõik tahaksid saada töö eest tasustatud ikkagi koefitsiendiga 1,0,” ütleb Sule.

Läänemaa haiglas tehti mullu haigekassa lepingut ületavat tööd 197 758 euro ulatuses, koefitsiendiga sai haigla sellest kätte 74 293 eurot. Haigla ravijuht Kai Tennisberg ütleb, et varasematele kogemustele toetudes püüab haigla väga täpselt lepingut jälgida. Ta lisab, et igal nädalal muudab Läänemaa haigla plaaniliste haigete vastuvõttu vastavalt sellele, kuivõrd on haigusjuhte erakorralise meditsiini osakonna (EMO) kaudu lisandunud.

Kirde-Eestis asuval Rakvere haiglal jäi 2016. aasta ületöö eest saamata 447 667 eurot. Haigla juht Ain Suurkaev kinnitab, et seda mõjutasid EMO kaudu lisandunud ambulatoorsed juhtumid ja statsionaarne pool. Haigla ambulatoorsest ületööst moodustas mullu 27% EMO töö. “Ole siin fakiir ja ennusta siis ette, palju EMO uksest inimesi ühel või teisel perioodil siseneb: ilmad mõjutavad, üritused mõjutavad jne. Ja kuidas ikka seda kõike täpselt plaanilisest eriarstiabi tööst eraldi reservis hoida,” arutleb Suurkaev.

Ta toob välja, et EMOsse pöördujate arv kasvab pidevalt ja on näha vahetu suhe ambulatoorse ning statsionaarse arstiabi ja perearstide koormatusega ning nende raviviiside kättesaadavusega. “Ehk mida raskem on arstile planeeritult pääseda, seda suurem meil EMO koormatus,” lisab ta.

Kuressaare haigla juht Märt Kõlli ütleb, et 2016. aastal oli nende ületöö summa koefitsiendita umbes 250 000 eurot, mida haigekassa finantseeris ligikaudu 75 000 euro ulatuses.

Seejuures moodustasid erakorraliselt hospitaliseeritud 58% hospitaliseeritute üldarvust. “Kuna erakorraliselt hospitaliseerituga seotud haigusjuht on tänu patsiendi seisundile, erakorralisele diagnoosimisvajadusele ja muudel taolistel põhjustel kallim, tekitab see olukorra, kus keskmine juhuhind kujuneb planeeritust kallimaks,” räägib Kõlli.

Rakvere haigla juht Ain Suurkaev on seda meelt, et erakorralise meditsiini teenuse finantseerimine peaks olema haigekassa finantseerimismudelis nii-öelda avatud kohustus. Sama mõtte on hiljuti välja käinud arstide liit. “EMO ei tööta ju mingil eelregistreerimisel ja see pole koht, kuhu tullakse saatekirjaga, kuigi ka seda vahel viljeletakse,” jätkab Suurkaev. Ta rõhutab, et inimest, kes tuleb EMOsse ja vajab ruttu statsionaarset ravi, ei saa koju saata.

“Tema elu ja tervisega tuleb tegeleda sõltumata haigekassa lepingust. Siseerialal pole meil ka statsionaaris plaanilist ravitegevust, mida saaks ära jätta,” ütleb Suurkaev. Erakorralise meditsiini osakonna teenus moodustab Rakvere haiglas 33% kogu ambulatoorsest mahust. “See on ju nonsenss,” lisab haigla juht.

Kui üldhaiglatest veel mõned näited tuua, siis Viljandi haiglal jäi ületöö madalama maksumuse tõttu võrreldes tavatööga 2016. aastal saamata üle 100 000 euro potentsiaalset tulu.

Põlva haiglas oli mullu ületööd vähe ja enamus sellest jäi esimesse poolaastasse, kinnitab haigla ülemarst Margit Rikka. “Ületöö tasustamine on tõsine probleem,” ütleb Rikka, “seega püütakse haiglas seda lihtsalt mitte tekitada.”

Ainsa erandina teistest üldhaiglatest Raplas mullu lepingut ületavat tööd ei tehtud. “Esimeses poolaastas oli väike summa siseerialade ambulatoorses töös,” teatab haigla juht Kaire Aadamsoo. Ka on haigla ravileping ära katnud erakorralise meditsiini teenused.

Kesk- ja regionaalhaiglate enda kanda jäänud ületöö summad on teisest suurusjärgust ja võrreldavad mõne maakonnahaigla või perearstikeskuse 2017. aasta eelarvega. Nii näiteks oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla 2016. aasta ületöö kokku 5,6% lepingumahust, millest saamata jäänud tulusid oli 3,4% ehk rahaliselt umbes 4,7 miljonit eurot. Võrdluseks, Põlva haigla leping haigekassaga on alanud aastaks 4,1 miljonit eurot, Läänemaa haigla oma 3,9 miljonit ja Rapla oma 3,9 mln eurot.

Regionaalhaigla juht Agris Peedu kinnitab, et üle poole saamata jäänud rahast oli erakorralise iseloomuga. Tartu Ülikooli Kliinikumist läks koefitsiendiga haigekassale arveid kogusummas 5,37 miljonit eurot ja saamata jäi 3,01 miljonit eurot.

Ida-Tallinna Keskhaiglas osutati eelmise aasta jooksul eriarstiabi üle haigekassa lepingu mahu 6,2 miljoni euro eest (33 000 ravijuhtu), millest koefitsientidega maksti kinni 2,6 mln eurot. Seega haigla kanda jäi 3,6 miljonit eurot.

“Kui vaadata haiglate aasta lõpptulemusi, siis võib ju arvata, et kulud on kaetud, probleemi pole,” selgitab haigla finantsjuht ja juhatuse liige Kersti Reinsalu. “See on näiline, me hoiame tagasi väga palju investeeringute pealt – suudame katta ainult umbes 50% vajadusest. Ka palgatõus peaks olema suurem, et personali hoida,” räägib Reinsalu. Tööjõu voolavus oli ITKs eelmisel aastal ligi 16% ja selle peamine põhjus just madal palk.

Finantsjuht lisab, et osa eelmise aasta ülekulust sai edukalt kaetud ka müüdud kinnisvarast saadud rahaga. “Erakorralise töö tegemine plaanilise arvel mõjub kõige negatiivsemalt just patsientidele, sest oleme sunnitud eelnevalt kokkulepitud ravi- või operatsiooniaegu muutma ning see tekitab mõistagi pahameelt,” möönab Reinsalu.

Ka Lääne-Tallinna Keskhaigla oli sunnitud mullu üle lepingumahu tehtud töö 2/3 ulatuses oma kuludesse kandma. Ületööd tehti 3,6 miljoni euro eest ja 2,1 miljonit eurot jäi haiglal võrreldes haigekassa hinnakirjaga saamata.

“Haigla vahenditest leidsime selle jaoks raha, kuid paraku tuli ületöö tõttu lükata järgmisesse aastasse edasi ka osade patsientide plaaniline ravi,” räägib Kallast. Lepingumahu täitumise tõttu lükkas haigla möödunud aastal edasi ligikaudu 250 patsiendi plaanilise ravi.

Ta kinnitab, et ületöö tekibki just erakorraliste juhtude tõttu. “Patsientide plaanilist ravi saab vastavalt lepingumahule ette planeerida, hoides nendega haigusjuhte lepingumahu piires, kuid erakorralisi juhte ei ole võimalik täielikult ette prognoosida,” ütleb Kallast.

LTKH eripära on see, et see on ainuke nakkushaigustega tegelev kliinik Põhja- Eestis – nakkushaiguse diagnoosiga patsiendid on aga alati erakorralised. Kuna lepingumaht on väga piiratud, on suurema nakkushaiguste puhangu korral selle haigla ületöö tegemine möödapääsmatu, kuna erakorraliste patsientide arv kasvab haiguspuhangute tõttu märgatavalt.

Ida-Viru Keskhaiglas tehti 2016. aastal ületööd veidi rohkem kui 3 miljoni euro ulatuses ja 1,9 miljonit eurot jäi haiglal saamata. Statsionaarsest ravimahust moodustasid erakorralised ravijuhud 82,4% ja plaanilised 17,6%. Ambulatoorne maht koosnes 20% ulatuses erakorralistest ravijuhtudest ja 80% olid plaanilised ravijuhud.

Pärnu haiglas tehti 2016. aastal ületööd kokku ligi 1,6 mln euro eest ning enamik sellest tööst oli statsionaarne ravitöö. Sellest on haigekassa hüvitanud lepingu järgi ligi 700 000 eurot.

Haigekassa esindaja sõnul on lepingu kohaselt tervishoiuteenuse osutaja kohustatud esitama tasumiseks esmajärjekorras vältimatu abi osutamise raviarved, seejärel lepingumahu olemasolul muude teenuste raviarved.

“Seega, järgides lepingut, ei tohiks olla probleemi, et vältimatu abi raviarved tasutakse koefitsiendiga,” selgitas haigekassa eriarstiabi paketi arenduse talituse juht Tiina Sats. “Kindlasti peab EMOde suure koormusega tegelema, kuid meie hinnangul ei aitaks vaid koefitsiendi kaotamine probleeme lahendada.”

Haigekassa esindaja sõnul on äärmiselt oluline, et patsiendid saaksid õigel ajal ja õiges kohas vajalikku ravi. “Meie lepingud haiglatega ning teenuste ostmine peavad seda põhimõtet toetama,” kinnitab Sats. Ta lisab, et muudatusi hinnakujunduses või lepingutes tuleb siiski teha kaaludes võimalikke mõjusid.

Haigekassa eriarstiabi paketi arenduse talituse juht Tiina Sats ütleb, et kuna eelnevalt ei ole EMi teenuseid hinnakirjas sisaldunud ja hinnakirja välja töötamise käigus tekkis mitu küsimust, otsustati esialgu rakendada EMO hinnakirja kahe piirkondliku haigla jaoks (PERH ja TÜK - toim) teades, et just neis haiglates on palju kriitilise terviseseisundiga patsiente ning tõenäoliselt kõige suurem variatsioon patsientide profiilis.

Eesmärk oli piloteerida ja analüüsida, millised on EMO patsiendid või milline on selle osakonna teenuste tegelik kasutus vastavalt triaažikategooriale, millised on erinevused raviasutuste vahel ning seos perearstiabiga.

Teiste asutuste puhul makstakse endiselt valmisolekutasu, samuti tasutakse õe triaaži, vastuvõttude ning lisaprotseduuride ja -uuringute tegemise eest.

“Mulluse analüüsi põhjal võib öelda, et EMO teenuste laialdane kasutamine rohelise ja sinise triaažikategooriaga patsientide poolt võib takistada ravi saamist nii erakorralistel kui ka plaanilistel patsientidel, kuna erakorraline töö täidab suhteliselt suure osa lepingu mahust,” räägib Sats.

Seega on lisaks tasustamismeetodi väljatöötamisele vajalik tegelda ka teenuste kasutamise korrastamisega. “Tervishoiu korralduse poolelt arendame esmatasandi arstiabi võimalusi – näiteks, kuidas tagada EMO külastamise info liikumine perearstile, et perearstil oleks teadmine, milliste patsientidega rohkem tegeleda,” toob ta näite.

Haigekassa esindaja kinnitab, et juhtprojektist õpitud teadmistega töötab haigekassa edasi sel aastal, et muutused saaksid laialdasemalt rakenduda 2018. aastal.