Tõnu Pekk: kuidas siis pensionikogujatel 2017. aastal läks?

Näiteks möödunud aastal oli keskmise progressiivse strateegiaga fondi investori tulumäär 2% väiksem kui agressiivse strateegiaga fondi investoril. Järgmisel aastal võib see küll vabalt vastupidi olla, aga turgude ajalugu on selgelt näidanud, et pika aja vältel pakuvad aktsiaturud paremat tootlust kui võlakirjad.

Teisest küljest oli aasta mitmes mõttes pensionikogujatele väga hea. Aasta lõpuks oli üle 9000 inimese viinud oma raha ühte uutest indeksifondidest. Nendel on pikaajaliselt kõige paremad eeldused oma vara hästi kasvatada. Eelmisel aastal kadusid ka fondivahetamise tasud – see hoiab Eesti inimestele kokku umbes poolteist miljonit eurot aastas.

Fondivalitsejad, keskenduge pensionikogujate tulemusteleMinu meelest oleks tore, kui nii meedias kui ka riigi statistikas toimuks mingi nihe ja keskendutaks rohkem pensionikogujate ja vähem pensionifondide tulemustele. Avalik huvi peaks ju olema, et inimeste iga säästetud euro annaks neile nii suure pensioni kui võimalik, mitte see, et ühel või teisel pensionifondil läheks hästi. See pole ainult semantiline küsimus.

Näiteks Swedbanki K3 pensionifondil läheb hästi siis, kui võimalikult palju investoreid seal raha hoiab. Pensionikogujatel läheks paremini siis, kui nad investeeriksid oma vara sellisesse fondi, kus aktsiate osakaal on suurem ja valitsemistasu väiksem.

LHV turundusosakond arvab tõenäoliselt, et neil on fonde lihtsam müüa, kui osaku väärtus on stabiilsem. Seda saab kõige lihtsamini saavutada, jättes suure osa varast üldse investeerimata – raha väärtus pangaarvel eriti ei kõigu. Küll aga söövad selle raha väärtust inflatsioon ja fondi kulud. Jällegi: pensionikogujatel läheks pikas plaanis paremini, kui nende vara väärtus kõiguks rohkem.