Riigil pole raha Mäoni neljarealise tee ehitamiseks

Simson tunnistas, et neljarealise tee ehitamiseks Mäoni peab riik kaaluma soodsamaid variante, sest rahalist katet kogu projektile ei ole, vahendas logistikauudised.ee.  

"Kui me teedeehituses üldse raha ei loeks, kui meil oleks võimalik ellu viia ideaalprogramm, siis kahtlemata ehitataks need teed välja vähemalt põhimaanteede ulatuses, kolmes suunas ja 2+2 laiuses kohe. Paraku isegi Mäoni neljarealise tee ehitamisel ei ole praegusel hetkel pooles mahus veel rahalist katet olemas," ütles minister.

Kitsam tee ja õhem asfalt

Säästumeetmete rakendamine riigile sedavõrd olulises tee-ehituses oli ka põhjuseks, miks riigikogu liikmed Henn Põlluaas, Martin Helme, Uno Kaskpeit, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Silla esitasid 18. detsembril ministrile arupärimise Tallinna-Tartu maantee projekti normidele mittevastavuse kohta. Arupärijad viitasid asjaolule, et Tallinna-Tartu maantee Kose-Ardu teelõik ja Ardu-Võõbu teelõik on ette nähtud I klassi maanteena, kus projektkiiruseks on arvestatud 120 km/h. Vastavalt tee projekteerimise määrusele peab vastavate teelõikude ristlõige olema iga sõiduraja kohta 3,75 meetrit ning kindlustatud peenra laius 2,5 meetrit.

Arupärijad juhtisid tähelepanu, et kõnealuste teelõikude projektides on aga iga sõidurada hoopis 3,5 meetrit, mis on 25 cm võrra kitsam kui peaks. Sama lugu on kindlustatud peenra laiusega, mis on 2 meetrit, kuid peaks olema 50 cm laiem. Kummagi projekti raames on projekteeritud jätta välja ehitamata viimane kiht asfaltbetooni.

Arupärijad märkisid, et tegemist on kehtivate normide rikkumisega, mille tagajärjel kannatab oluliselt valmiva teelõigu kvaliteet, vastupidavus ja liiklusohutus. Tulenevalt sellest sooviti ministrilt saada selgitusi. 

Minister rõhub Rootsi kogemusele

Simson märkis oma vastuses, et majandus- ja taristuministri määrus "Tee projekteerimise normid" lubab kasutada teede projekteerimisel Eestile lähedastes kliimavöötmetes asuvate Euroopa riikide projekteerimise norme ning muid juhendmaterjale, kui sellega luuakse tingimused ohutuks liiklemiseks.

„Otsimaks võimalusi piiratud vahendite olukorras saavutada maksimaalset tulemust, on Maanteeamet aastate jooksul uurinud paljude erinevate riikide praktikaid. Sageli kasutatakse Eestis teede projekteerimiseks Rootsi norme, mis tagavad Põhjamaade tasemel liiklusohutuse,“ ütles Simson.

Ta selgitas, et Tartu maantee projekti tegemisel on tee ristlõike valimisel aluseks Rootsis kehtivates teeprojekteerimist käsitlevates juhendmaterjalides toodud sõiduraja ja kindlustatud peenra laiused. „Sõiduradade laius 3,5 meetrit ning kindlustatud peenra laius 2 meetrit võimaldab analoogselt Aruvalla–Kose lõiguga hooajalise lubatud suurima piirkiiruse suurendamist,“ põhjendas minister.

Simson lisas, et Euroopa maanteeametite peadirektorite nõukogu koostatud juhendmaterjalis, mis käsitleb ohutu teega külgnevate alade projekteerimist, on esitatud informatsioon eri riikides kasutatavate teepeenarde laiuste kohta. Ka antud kokkuvõttest selgub, et teepeenar laiusega 2 meetrit on antud lahenduse puhul piisav.

Simson viitas ka Tallinna Tehnikaülikooli ekspertide seisukohale otstarbekusest lähtuvalt võimalusele maanteekiirustel rajalaiuse vähendamiseks 25 sentimeetri võrra senise 3,75 asemel 3,5 ja senise 3,5 asemel 3,25. „See võimaldaks vähendada ehituskulusid, seejuures liiklusohutust halvendamata,“ märkis Simson.

Minister selgitas, et tänaste väiksemate koormuste juures on võimalik loobuda kõige pealmisest asfaldikihist ning ehitada see siis, kui liikluskoormus seda nõuab. Seega tähendab viimase asfaltbetoonikihi ehitamise edasilükkamine sisuliselt etapiviisilist ehitamist. Ministri sõnul vastab rajatav konstruktsioon tänastele koormustele ning pealmise asfaldikihi ehitamine tulevikus ei põhjusta täna tee läbivajumist.

Loe Äripäeva teemaveebist logistikauudised.ee edasi, miks aga TTÜ teadlane Tiit Metsvahi Eestit Rootsiga ei võrdleks.