Ukraina ekspresident Juštšenko: Skripali loost kuuldes oli mul valus

Tookord, rohkem kui 13 aastat tagasi, tuvastasid Viini haigla arstid, et Juštšenko ägeda haiguse põhjustas mürgistus ning et mürk oli organismi sattunud suu kaudu. Mürgi otsene toime suudeti tema organismis küll neutraliseerida, kuid dioksiinimürgistuse tõttu jääb tema näole alatiseks kloorakne.

„Iseseisvuse esimesest päevast oli Ukraina poliitika orienteeritud Venemaa poliitikale ja oli sisuliselt tema filiaal. 2004. aastal oli minu poliitiline kreedo – millega ma läksin presidendivalimistele – luua Euroopa demokraatia mudel,“ rääkis Juštšenko BBC-le antud intervjuus. Just seepärast, väidab Juštšenko, teda ka mürgitati, sest see poliitiline suund ei rahuldanud Kremlit, kes oli hakanud ehitama oma „vene maailma“.

Kuidas mürk teie organismi sattus, kuidas te tundsite selle mõju?

Kas te arvate, et Vladimir Putin andis isiklikult käsu teid mürgitada?

Sellele küsimusele on mul vastus, aga ma ei saa seda välja öelda. Putini poole pöördusin ma 2005. aastal ja ka hiljem, et ta aitaks kaasa Venemaa peaprokuratuuri koostööle Vene ja Ukraina uurijatega. Näiteks et kätte saada dioksiini, mida valmistatakse Venemaa laborites, et Ukraina pool saaks selle materjali valemi – nii nagu ta sai teistelt rahvusvahelistelt keskustelt. Kahjuks ei antud Ukrainale välja neid inimesi, kes selle kuriteo sooritasid. Mingit konstruktiivset sammu Venemaa selle asja uurimises ei teinud.

(2008. aastal teatas Vene prokuratuur Ukraina kolleegidele, et Viktor Juštšenko organismist leitud dioksiini ei toodeta Vene Föderatsioonis – BBC toim)

Kas te olete nüüd mürgistusest täielikult taastunud?

Ei, ja teistsugust vastust ei tule kunagi. Paljud kehaosad ei hakka enam kunagi nii tööle, nagu need enne töötasid. Dioksiini pole bioloogiliselt võimalik täielikult kehast välja viia. Tunnen isegi praegu mürgistussümptomeid, aga olen leppinud sellega, et nii jääb elu lõpuni.

Mis oli teie esimene mõte, kui kuulsite Sergei Skripali mürgitamisest? Kas see meenutas teile teie enda lugu?

Kui vastata emotsionaalselt, siis mul oli valus, et Euroopa on niivõrd pime selle poliitika suhtes, mida Venemaa ajab. Kui palju ohvreid see poliitika veel nõuab – tuhandeid inimesi. Tahaks, et ühinenud Euroopa mõistaks, et tavalise eurooplase jaoks on kõige suurem oht just see keskaegne feodaalne poliitika, mida Venemaa ajab 21. sajandil.

Putin võib anda Euroopale odavat naftat ja gaasi, ostes teatud lojaalsust. Kuid sellise suhtumisega Venemaasse me ei lahenda probleemi, vaid lükkame edasi ja süvendame seda tulevaste põlvede jaoks. Mõned poliitikud vaatavad seda (Skripali – BBC toim) episoodi kui juhust. Lääne suur viga on selles, et senini ripub õhus küsimus: kellele lüüakse hingekella? Igaüks, kes ei sobitu „vene maailma“, kes on selle valeliku kontseptsiooni vastane, on esimene potentsiaalne ohver. Ühinenud Euroopa ei tohi lasta Venemaal ära rebida Ida-Euroopat – Valgevenest Kaukaasiani.

Tulles tagasi Skripali mürgitamise juurde, siis kas teil on kahtlusi selles, kes võis selle korraldada?

Mul pole mingit kahtlust. On selge ja sügav motiiv, miks see juhtus. See juhtus inimesega, kes pani kahtluse alla Kremli poliitika. Moskva eriorganid võtsid seda kui kõrvakiilu, sest nad on enda arvates suured ja tugevad. Hea, et maailm on hakanud üksmeeles hindama ja mõistma, et see on väga tõsine oht. See pole ainult ühe isiku probleem, vaid terve valitseva korra probleem – täna Suurbritannia, aga homme Holland jne.

Ukrainal on suur kogemus atentaatide ja Vene propaganda vastu võitlemisel. Mida teie soovitate Suurbritannia valitsusel teha?

Ukraina tunnetab ilmselt Vene poliitika hinda Euroopa riikidest kõige paremini. Neli aastat tagasi anastas Venemaa Krimmi ja viis sinna oma sõdurid – ilma eraldustunnusteta. Üheski Euroopa riigis ei öelnud ükski president ühtegi sõna Ukraina kaitseks. Mitte ühtki diplomaati ei tõstetud ukse taha Venemaa okupatsioonipoliitika pärast. Krimmi avantüür läks Venemaal korda väga lihtsalt ja see õhutas järgmist sammu – miks mitte annekteerida Ukrainas veel üheksa oblastit? Kuid selle plaaniga murdis ta hambad, sest Ukraina kaitseks astus välja noor põlvkond, põhimõtteliselt läks Kiievist kogu Maidan tossude ja jopedega idarindele.

Putini poliitika kardab ühte asja – et tema vastu ei astuks ühisrindena kümned riigid. Miks Vene diplomaatide väljasaatmine praegu Venemaad niimoodi vapustas? Mitte seepärast, et oli füüsiliselt kahju saadud, vaid seepärast, et see devalveerib maailma silmis Putini ja tema lähikonna tegevust. Venemaa SKP on väiksem kui Hollandi oma. Venemaa on majanduslikult nõrk riik, kuid tema rahavool põhineb naftal ja gaasil. 82% Venemaa naftast ja gaasist müüakse Euroopasse. Euroopas moodustab Venemaa panus 30%. Mul on küsimus tavalisele eurooplasele – kas ta mõistab, et iga tonn Vene naftat on Putini poliitika ja sõdade rahastamise ainus allikas.

Kas te leiate, et diplomaatide väljasaatmine kahjustas Putinit ja kas maailm peaks olema Vene presidendi suhtes veelgi karmim?

Olen veendunud, et diplomaatiline demarš hämmastas Putinit sügavalt. See oli maailma suur solidaarsusavaldus Briti poliitikutele.