Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
"Häbi on öelda, millega ma tegelen"
Varem tšintšiljafarmi pidanud Aivo Koll ei julge tutvusringkonnas enam rääkidagi, kuidas ta leiba teenis – vaadatakse viltu.
Farmer Neeme Saar toidab tšintšiljabeebit pipetiga, toiduks mesi piimaga.
Foto: Liis Treimann
Sama meelt on vanim tšintšiljakasvataja Arved Rein, kelle sõnul ei ole mõtet enam farmi pidada üksnes seepärast, et siis oled ühiskonna ees justkui vaenlane. “Nukker, aga üldisele suhtumisele vastu ei saa” sõnab Rein sel nädalal ilmunud Äripäeva suures loos karusloomakasvandusest.
“Kas kujutate ette, riigikogu tegeleb kahe pensionäri elu läbilõikamisega. See on ju lõpp,” ohkab Kesk-Eestis koos naisega üle 20 aasta tšintšiljafarmi pidanud ligi 80aastane Neeme Saar.
Eestis talendipuudust tunnetava või välisriikidesse laieneda sooviva ettevõtja jaoks on välismaal tööjõu värbamise ning multikultuurse töökeskkonna loomine strateegiline otsus. Tark juht kaardistab riskid ja teeb teadlikud valikud, arutlevad Soraineni tööõiguse valdkonna juht Pirkko-Liis Harkmaa ja Veriffi juriidilise osakonna juht Ulla Helm saates „Soraineni sagedus“.