Tegelikult pidin sel nädalal kirjutama tagasivaate möödunud aastale. Kirjutan selle ka, kuid hiljem, sest eile lumevallist autot välja kühveldades sai minu sotsiaalne närv riivatud. See on teema, mis tõenäoliselt on ärritanud paljusid ja igal aastal.
Elan kesklinna piirialal, ühes neist piirkondadest, kuhu tasuline parkimine laiendati. Maksan seega linnale tasu, et oma autot maja ees tänaval parkida (kuhugi mujale seda nagunii panna ei olegi). Maksan kallimat autokindlustust. Maksan töötuskindlustusmaksu. Meenutan, et tööandjale on seda viimase aasta jooksul kolmel korral tõstetud. Töötute arv suureneb. Sotsiaalsetest töökohtade arvu suurendamisest räägitakse tulevikuvaates, justkui kohe ei saagi midagi teha. Pange tähele, töötuse probleemile vajadusepõhise lähenemisega pole siin mingit seost.
Oma auto tuleb tänavapuhastuse käigus tekkinud lumevallist ikka ise välja kaevata, et mitte tööle hiljaks jääda. Hommikusi kohmakaid vabandusi, et lumeolud, võetakse külma enesestmõistetavusega. Tööandjalt oodatakse, et ta on arusaaja ja maksab töötajatele kinni aja, mille nad töölt eemal on, kuna kaevavad autot lumekoristuse käigus tekitatud lumevallist välja või istuvad ummikus kehvade teeolude tõttu. Samas, kui need tunnid kokku lüüa, siis tuleb päris mitu kaotatud tundi ja päris mitu krooni makstud makse. Mõni tööandja reageerib üle ka ja lõpetab töösuhte. Hoidku selle eest, kui mõni töötaja peaks libeduse tõttu näiteks kukkuma ja haiguslehele jääma. See on kulukas.
Palun, reaalsed sotsiaalsed töökohad - puhastusteenindaja lumevaldkonnas või lumesaatja, kui on asjale vaja panna peent nime. Ma ei ootagi, et ta mu auto pealt lume ära pühiks, piisab, kui ta selle lumekoristustööde käigus tekkinud vallist välja kaevab. Soovitavalt veel nii, et lumi ei visataks kõnniteele või sõiduteele tagasi, vaid kuhjatakse eemale. Ma ootan, et jalakäija ei peaks tänavat ületada soovides turnima mööda hangesid. Ma ootan, et jalakäijast mööda sõita saaks ka nii, et teda sopaga ei pritsi. Kõrgemaid ootuseid mul selle ametikoha osas ei ole.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Selles minu mõttes pole midagi uut, kuid seda enam ei saa ma aru, miks neid ametikohti ikka veel ei ole. OK, varasematel aastatel polnud vastavat tööjõudu, kuid nüüd ju on. Ja talv on ka igal aastal. Ootuspärane oleks olnud, et need ametikohad pole mitte ainult loodud selleks ajaks kui lumi maha tuleb, vaid ka mehitatud.
Sellele ametikohale pole vaja korraldada peent konkurssi, pole isegi CV-sid vaja lugeda. Väljaõpet ei ole vaja, ümberõpet ei ole vaja. Töö tegemiseks sobiva lepingu põhja saab võtta reisisaatjate oma ja seda vastavalt kohandada. Tööle vormistamise saab vajadusel osta sisse mõnelt vastavat teenust pakkuvalt ettevõttelt. Inimestele ei peaks isegi mingit tobedat vormi selga andma. (See võib mõne asjaliku töölise veel eemale peletada.) Eesmärk ei ole ju inimesi sildistada, vaid rakendada. Töövahendi võiks anda, aga kui lumelabidat anda ei ole, siis saab inimene lisaks väikse tasu oma töövahendi kasutamise eest. Tööga saavad hakkama nii mehed kui naised (olen järgi proovinud). Tegelikult ei ole ju mingit takistust, miks ei võiks nende ametikohtade täitjad homme juba tänavatel toimetamas olla. Seega, me ei tohiks olla nii leplikud. Rohkem sallimatust saamatuse osas! Mõtlen seda tõsiselt, isegi pühade ajal.
Facebookis on loodud nüüdsest grupp „Jah, lumesaatjatele!“ ja kõik on teretulnud sellega ühinema ja mõtteid vahetama. Ehk on koguni mõnes linnas hea praktika juba olemas, mida jagada ja mujal kasutusele võtta.
Kristi Mikiver, OÜ Expert2Expert partner