Reformierakond kui kõrkjad meretuule käes

Möödunud neljapäeval kritiseeris Reformierakonna auesimees Siim Kallas Eesti Päevalehes teravalt Reformierakonna tänaste juhtide tegevust. Muu hulgas heitis ta oma koduerakonnale ette maailmavaate kadumist.

Reformierakond sarnaneb meretuule käes kord ühele ja siis jälle teisele poole kõikuvate kõrkjatega. Seetõttu on Reformierakonda hakatud nimetama rahvaparteiks ehk erakonnaks, kes üritab maksuraha suurema ümberjagamise abil olulistele valijagruppidele meele järele olla.

Kallase intervjuule järgnenud päeval teatas Reformierakonna esimees Taavi Rõivas, et Reformierakond kavatseb tõsta alates kolmandast lapsest lastetoetuse 300 eurole kuus. See valimislubadus ilmestab hästi muutusi Reformierakonnas.

Tulumaksuvabastuse kaotamist saatva kriitika tõrjumiseks sobiks poliitikutele hästi lastetoetuste järsk tõstmine, kuid minu arvates oleks parem, kui Reformierakonna kolmanda või järgnevate lastega seotud valimislubadus ei teostuks.

Ühetaolise 300eurose lastetoetusega kirjutab Reformierakond riigieelarvesse arvestatava koormuse, mida tulevikus on poliitiliselt väga raske, kui mitte võimatu kaotada. Seetõttu kannatavad lõpptulemusena need, kes tegelikult riigilt kõige rohkem tuge vajavad. Ühetaoline lastetoetus on ebaefektiivne abinõu just seetõttu, et sellega toetab riik ka neid inimesi, kes seda toetust tegelikult ei vaja.

Minister Kruuse küll toonitas, et 300eurone toetus ei ole sotsiaalne toetus, vaid demograafiline meede, et tagada Eesti rahvastiku säilimine ja juurdekasv. Mina aga arvan, et enne, kui hakata Andrus Ansipit tsiteerides rohkem raha lennukilt alla loopima, tuleks lahendada ära need kitsaskohad, mis kiiret lahendust vajavad ja mille tõttu on mul mõnikord Eesti riigi pärast piinlik.

Näiteks on sel aastal teravalt olnud päevakorral puudega inimeste, sh puudega lastega perede olukord. Toetused, mis riik sellistele peredele maksab, on häbiväärselt väikesed. Lisaks otsetoetustele tuleks pingutada selle nimel, et puudega inimestel oleks lihtsam iseseisvalt hakkama saada. Piinlik on näiteks seepärast, et meil on koole, kus ratastoolis lapsed ei saa ilma kõrvalise abita liikuda ning koolid peavad korraldama raha leidmiseks heategevuskampaaniaid.

Meil elab ka liiga palju lapsi kehvades või väga kehvades tingimustes, sest nad on sündinud peredes, kus vanemate sissetulekud on väikesed, on üks vanem või on palju lapsi. Mõni aasta tagasi valminud uuringu kohaselt elab vaesuses viiendik Eesti lapsi ning laste olukord halvenes märgatavalt 2010. aastal.

Selle asemel, et kõigi kolme või enam lapsega perede toetust järsult kergitada, tasub 60-70 miljonit eurot jagada ümber nii, et üha rohkem juba sündinud lapsi pääseks välja vaesuslõksust. See on aga teema, mis poliitikutele pole seksikas, sest seda probleemi pole ühe kõlava valimisloosungiga võimalik leevendada.

Kommentaar oli eetris teisipäeval Vikerraadio päevakommentaarina