Mattias Luha • 6. veebruar 2015 kell 6:00

Haridus vajab kaks korda rohkem raha

Mattias Luha.  Foto: Erakogu

Et Meybaumid, Hinrikused ja Käärmannid kasvataksid oma lapsed üles Eestis, tuleb siin pakkuda maailma parimaid õpetajaid ning maailma parimat koolisüsteemi, kirjutab ettevõtja Mattias Luha. Selleks tuleb haridusse suunata senisega võrreldes kaks korda rohkem raha.

Suur väljaränne, madal iive, keskmise palga lõks, maapiirkondade tühjaksvalgumine on mõned väljakutsed, millega Eesti rinnutsi seisab. Kõikide nende probleemide lahendamine eeldab mitmete eelduste loomist, millest suurepärane haridus on vaid üks, kuid läbiv osa.

Hea ühiskond on selline, kus igaüks saavutab oma isikliku maksimumi. Iga lapse talendi märkamine on loomulikult vanemate roll ja vastutus, kuid sarnane vastutus lasub ka õpetajatel ja koolisüsteemil laiemalt. Eesti PISA-testi tulemused on julgustavad, kuid koolini, mida saaks käsitleda lapse arengu keskkonnana, on veel pikk tee minna.

Viimastel aastatel suurt edu toonud idufirmad liiguvad tihti Eestist välja maailma finants- või innovatsioonikeskustesse. Mida oleks vaja teha, et Meybaumid, Hinrikused ja Käärmannid otsustaksid tulla Eestisse tagasi, et oma lapsed siin üles kasvatada? Neil tuleb pakkuda nende lastele maailma parimaid õpetajaid ning maailma parimat koolisüsteemi. Nii nemad kui ka Soomes töötavad Kalevipojad tulevad oma perega Eestisse siis, kui nad saavad siit midagi, mida nad Londonist, Räniorust või Tamperest ei saa. Laste õnn ja elus läbilöömine on loodetavasti suurem argument tagasitulemiseks ja siiajäämiseks kui veidi kõrgem elatustase võõrriigis.

Kui eesmärgiks seada maailma tipptasemel hariduse pakkumine, siis peaks seda tegema eelkõige alg-, põhi- ja keskkoolis, sest tänases avatud konkurentsiga maailmas saab maailmatasemel kõrgharidust omandada näiteks USA ja Briti tippülikoolides. Emakeelse rahvusülikooli roll riikluse, keele ja kultuuri hoidjana ei paista olevat enam aktuaalne, mistõttu ei pruugi olla suurt vahet, kas ingliskeelse õppekava järgi omandatakse kõrgharidus Eestis või välismaal.

Siinkohal ei soovi ma Eesti kõrgharidust maha kanda, vaid tuua esile olulise vahe: tipptasemel kõrgharidust saab omandada välismaal ning piisab, kui meie oma kõrgharidus saavutab mitte tingimata maailma parima taseme, vaid on (pelgalt) hea tasemega. Alg-, põhi- ja keskharidus saab olla Eesti lastele maailma parim aga ainult Eestis. Kui Eestist peakski nii kujunema „rahvusvaheline lasteaed“ ning tulevased keskkoolilõpetajad valguvad mööda maailma laiali, siis oleme sellegipoolest täitnud põhiseaduses seatud eesmärgi kanda edasi eesti keelt ja kultuuri, sest seda saavad teha ainult Eesti koolis õppinud inimesed.

Eesti peaks seadma rahvuslikuks eesmärgiks maailmatasemel hariduse pakkumise, suunaks selle jaoks haridusse tänasest kaks korda rohkem raha ja kasutaks seda ressurssi tugeva loomuliku konkurentsi tekitamiseks haridus- ja teadusministeeriumis ning koolijuhtide ja õpetajate seas. Jõuline ja otsustav hariduse prioriteediks seadmine võimaldaks palgata paremaid inimesi ning korraldada koolisüsteem lapse arengut toetavaks. Maailma parim kool peaks olema koht, kus iga lapse talenti märgatakse ja selle väljakujunemist soodustatakse, mitte ei tegeleta pelgalt hariduse „andmisega“.

Riiklik hariduse prioriteediks seadmine vähendaks ka ühiskondlikku ebavõrdsust, kuna täna on erakoolide tõusu tõttu üha olulisemaks lapse edukust määravaks teguriks muutumas tema vanemate jõukus.

Põhjamaad kulutavad haridusele küll väiksema protsendi rahvuslikust kogutoodangust, kuid ühe õpilase kohta umbes poole suurema summa kui meie. Kulud haridusele teevad Eesti 2015 riigieelarves läbi tubli kasvu, tõustes tänase 758,3 miljonilt eurolt 812,7 miljonile eurole ning moodustavad sel aastal 9,5% riigieelarvest. Hariduskulude kasvatamine 20%ni riigieelarvest viiks meid haridusele kulutatava raha osas põhjamaadega samale tasemele.

Kust see raha leida? Riigi praegustest kuludest leiab näiteid, mis annavad usku, et tänasele lisaks 10% riigieelarvest haridusse suunata on võimalik. Näiteks kulutavad kohalikud omavalitsused tegevuskuludeks kokku 1,1 miljardit eurot. Arvestades, et Eesti umbes 220st omavalitsusest 185s elab alla 5000 inimese, võiks tegevuskulude kokkuhoidmine olla võimalik ilma sotsiaalteenuste kvaliteeti vähendamata. Ülihelded valimislubadused suurendavad samuti usku, et selline muutus riigieelarves on võimalik.

Suured eesmärgid ühendavad ja innustavad. Eesti võiks olla maailma parim riik. Eelduste loomine iga eestimaalase potentsiaali täielikuks teostamiseks võiks olla meie uueks ühiseks narratiiviks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Hetkel kuum