Tarmo Tanilas • 16 veebruar 2015

Ostame tootlikke varasid

Tarmo Tanilas  Foto: Eiko Kink

Emiteerime riigivõlakirju ning investeerime nendest laekuvad vahendid tootlikesse varadesse, paneb ette Swedbanki vanem investeeringute juht Tarmo Tanilas.

Kui Eesti Estonian Airiga Frankfurti jõudis, oli Euroopa rahatrükiprogramm juba alanud. Mario Draghi kutsus ta oma tuppa, kõneles temaga viivukese, paludes olla hoolas ja korralik ning osta järgneva 19 kuu jooksul igas kuus 162 miljoni euro eest Euroopa riikide võlakirju. Eesti oli kohmetunud ning segaduses. Super-Mario märkas seda ning seadis ta toa tagumises osas olevasse antiikmööblist pinki ühe pikkade juustega poisi kõrvale istuma. „Tema õpetab sind, kuidas need protsessid meil siin käivad,“ teatas naeratav keskpanga juht Eestile ning kiirustas järgmisele kohtumisele.

Eesti pööras pilgu pinginaabri poole. Tumeda peaga poiss tema kõrval oli Itaalia, kes ostis aktiivselt saapamaa võlakirju. Patrioodina soovis Eesti soetada samuti enda riigi võlakirju, et kaasmaalaste elu edendada, kuid paraku ei olnud see võimalik. Selliseid instrumente turul lihtsalt ei olnud.

Eesti oli sattunud teelahkmele. Paremale pöörates ehmatasid teda Saksamaa, Hollandi, Soome ja teiste korralike krediidireitingutega riikide negatiivse tootlusega võlakirjad. Vasakule vaadates hakkasid aga silma Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa võlakirjad, mille tulumäärad ei kompenseerinud vähimalgi  määral potentsiaalseid riske. 

Eesti soovis minna otse ning rajada selleks oma tee.  Ta helistas kodumaale ning uuris valitsuse arvamust. Too oli võlakirjade emiteerimise vastu, sest puudus selge plaan, mida laekuva rahaga peale hakata. Eesti teadis ka ise väga hästi, et igaks juhuks laenuvõtmine ei ole kuidagi ratsionaalne. Küll aga hämmastas ja kurvastas teda totaalne apaatsus teemat tõsiselt arutada ning paremaid ideid otsida.

Võimalust kaasata kapitali kümneks aastaks alla ühe protsendilise intressiga kutsuti gambling'uks, mullistunud hindadega Euroopa riikide võlakirjade ostmist nimetati aga turvaliseks investeeringuks. Skeptikud tõid eeskujuks Saksamaa, kes ei soovinud oma riigi võlataset negatiivsest intressimäärast hoolimata suurendada. Optimistid oponeerisid mõttega, et Saksamaa käitumine on mõistetav, sest riigi võlatase oli juba kolmandiku võrra üle optimaalse taseme. Vastuargumendina löödi letti Apple, kes ülekapitaliseeritusest hoolimata kaasas võõrvahendeid ning omas häid ideid, kuidas kapital enda heaks tööle panna.

Oludes, kus Kreeka süüdimatu rahapoliitika taustal kasvas tõenäosus, et euro lastakse pulbriks, korraldati viimaks konkurss Eesti jaoks pikaajaliselt mõistlike alternatiivsete investeeringute leidmiseks. Paljudest ideedest jäi sõelale mõte osta riigile tootlikke varasid. Ostu finantseerimiseks emiteeris Eesti ülisoodsatel tingimustel kahe miljardi euro ulatuses fikseeritud intressiga kümneaastaseid võlakirju. Pool laekunud vahenditest suunati kohalikesse taristuprojektidesse.

See hõlmas nii riiklike üürimajade ehitamist, olemasolevate kortermajade ning küttesüsteemide renoveerimist kui ka teede parandamist. Programmi käivitamist toetasid deflatsioonilisest keskkonnast tingitud odavad toorainehinnad. Eesti ehitajad pöördusid koju tagasi, mis leevendas kohalike ettevõtjate tööjõuprobleeme ja suurendas maksude laekumist riigikassasse. Kohalik majandus sai uue hingamise, paranesid paljude perede elamistingimused ning korralikud teed meelitasid piirkonda senisest märksa enam välisinvesteeringuid.

Teise poole riigivõlakirjade emiteerimisel laekunud rahaga otsustas Eesti luua pikaajalise strateegiliste investeeringute fondi, kuhu koondati mõõduka riskitasemega stabiilset rahavoogu tootvad investeerimisobjektid. Kaks kolmandikku fondi vahenditest investeeriti konservatiivselt koostöös Norra naftafondiga maailma metropolide ärikinnisvarasse, mille pikaajalised rendilepingud tagasid nelja protsendi lähedase aastase netotootluse.

Ühe kolmandiku fondi vahendite eest soetati maailma juhtivate energiaettevõtete osalusi. Sinna kuulusid nii nafta-, gaasi- kui elektrienergia tootjad, mis kõik olid tugevate bilanssidega ning maksid korralikke dividende. Tooraineturul valitsenud tugeva madalseisu tõttu sooritati tehingud väga soodsate hinnatasemete juures.

Aastal 2025 oli Eesti oma võlakirjad lunastanud ning kümme aastat tagasi korraks Luksemburgi tasemele kerkinud riigi võlakoormus oli taas konkurentsitult Euroopa madalaim. Strateegiliste investeeringute fondi varade hinnad olid kahekordistunud ning portfell tootis riigile aastas keskmiselt 100 miljonit eurot rahavoogu.

Intressitasemed olid normaliseerunud ning kümneks aastaks võõrvahendite kaasamisel tuli nüüd arvestada keskmiselt 5%-se intressikuluga aastas. Õigel ajal tehtud taristuinvesteeringud olid säästnud Eesti jaoks märkimisväärsel hulgal raha. Paranenud oli inimeste elukeskkond ning ühiskonna nõrgemad liikmed said oma eluga paremini hakkama. Heaolu kasv ei jäänud märkata ka välisinvestoritele, kes tõid üha enam oma ärisid Eestisse.

Euroopa majanduse jaoks pöördelistel hetkedel Eestile otsustavalt oma tee otsimine oli osutunud edukaks. Eestil oli läinud hästi tänu julgusele rakendada ellu Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud idee emiteerida riigivõlakirju ning investeerida nendest laekuvad vahendid tootlikesse varadesse. 

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Hetkel kuum