Paunvere poiste toorainetehingud

Arno oli taas Paunveres kodus käimas. Nostalgiaga kõndis ta mööda tuttavaid radu, rääkis vastutulevate inimestega ning paotas viimaks vana börsitoa kriiksuvat ust. Aeg oli siin justkui seisma jäänud. Suurelt tabloolt vaatasid tolmukorra alt vastu Tallinki ning Olympicu noteeringud nagu reliktid Kentucky-poiste möödunud sajandi kuldsetest aegadest. Siin oli teenitud, aga ka kaotatud suuri summasid. Siin oli olnud elu.

Arno sulges börsitoa ukse ning liikus edasi Ülesoo suunas. Ta oli linnas kuulnud, et Toots olevat viimasel ajal eriti kuraasi täis, ning soovis seetõttu vana pinginaabriga pisut rääkida. “Terekest kah, Saare noorperemees,” kuulis ta äkitselt selja tagant tuttavat häält. Tema kõrvad ei petnud. See oli Lible. Endise kellalööja käest kuulis Arno, kuidas Toots Kiire väikese peenralapi kurjade koerte abiga endale oli võtnud ega soovinud seda enam tagastada. „Milleks rätsepmeistrile maa?“ oli kõlanud tema üleolev toon.

Lible jutu kohaselt pidi kohalikus kirikus köstri eestvedamisel täna toimuma järjekordne Tootsi ning Kiire kohtuprotsess, kuhu olid kaasatud ka saksa poisid, Tõnisson ning Imelik. Arno seadis koos Liblega sammud kiriku suunas, sest temagi soovis vanu klassivendi lepitada. Kirikusse sisenedes kaikus sealt vastu köstri tõrrepõhjast tulev hääl: ”Sind, Toots, on jumal oma vihas loonud, nuhtluseks inimestele nende pattude eest, nii nagu ta viljaikaldust saadab, rahet ja vihmavalanguid laseb tulla! Nii lõi ta sind kohutavaks näituseks maailmale, kui kaugele inimlaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna! Kui me hakkame kõiki neid sigadusi, mis sa siin mõne kuu jooksul oled korda saatnud, üles lugema, siis läheb jumala päike ennem looja, enne kui sinu pattude registriga valmis saaks! Ütle, mis ma sinuga pean tegema? Vaata, sa... sa vaikid! Sa ei mõista selle küsimuse peale vastata! Ka mina ei mõista selle küsimuse peale vastata.”

Köster katkestas rahuläbirääkimised ning palus kõigil asjaosalistel nädala pärast koos värskete ideedega samas kohas koguneda. “Tali, tule ma näitan sulle Paunvere uut tõmbekeskust!”, kaikus kirikusaalis äkitselt Imeliku reibas hääl. “Mis keskust, kuskohal?” oli Arno kohmetu. “Tule, tule, see ei ole kaugel,” ei jätnud kuraasi täis koolivend oma jonni ning juba astutigi koos vana koolimaja suunas.

 “Näed, siin see on!” osutas rõõmus Imelik veerand tunni pärast Paunvere kõrgeimalt künkalt teistest hoonetest hästi eristuvale ehitisele. “Aga siin oli ju kunagi meie kooli saun,” ei suutnud Arno imestust varjata. “Millal see veel oli? Nüüd kauplevad talumehed siin toorainetega ning sõlmivad bartertehinguid,” teatas Imelik tähtsa näoga. “Miks sa alles nüüd tooraineturule tulid?” kuulis Arno selja tagant Teele tuttavat häält. Saanud teada, et noormees oli haige, teatas Teele nipsakalt: “Aga meie tulime siia juba mitu kuud tagasi!” “Kuidas siis tooraineturul ka läheb?” uuris Tali vana kooliõe käest. “Hästi, ainult et nafta hinda on hirmus raske prognoosida,” vastas Teele ning ruttas Tõnissoni käest värskeid turutrende uurima.

 “Kas siis nafta hinnast on nii raske aru saada,“ imestas Arno ning lasi Imeliku õhutusel endalegi paar futuurilepingut osta. Hirmunud silmil märkas ta, kui üsna pea tema investeering kohutaval kiirusel oma väärtust kaotama hakkas. Arno oli näost kaame, kui keegi käe tema õlale asetas. “Vaata Arno, sina oled üks väärt poiss ja sellepärast ma ütlen sulle, et selle naftaga ei ole õiged lood,” kuulis ta enda kõrvalt Lible häält. “Mis selle naftaga on siis?” imestas Arno. Lible jutustas talle, et nafta hind ei kujune juba ammu ainult nõudluse ja pakkumise suhtest tulenevalt, vaid just viimasel ajal on selles palju ka poliitilist komponenti. Varem oli külas peamiseks naftatootjaks olnud Tõnisson, aga siis nuputasid saksa poisid välja oma tootmisviisi ning olid nüüd kuuldavasti üksteisega hinnasõjas. Nende omavaheline kaklemine andis aga kabelimatsu Tootsile, kellele tegid lisaks langevale nafta hinnale haiget ka sanktsioonid, mille ülejäänud külaelanikud talle Kiire kiusamise eest kehtestasid. Lible jutu kohaselt pidid Ülesoo omad  igavesti võlgades olema ning varsti minevat koht haamri alla ja kõik pannakse vangi.

Arno märkas eemal Tõnissoni ning liikus tema juurde. “Ütle, Tõnisson, ega ometi sina nafta hinda põhja ei lasknud?” usutles ta vana kamraadi. Tõnisson ei öelnud mitte midagi, palus tal vaid lahkuda. Arno astus pettunult edasi, kui Tõnisson talle selja tagant hõikas: ”Ära mine! Kas tead…. See nafta….see … selle nafta lasin ikka mina põhja küll!” “Miks?” imestas Arno. “Mis see Toots siis tuleb võõra õue peale kaklema?” tusatses Tõnisson kurjalt.

Nafta hinna langedes sattus Toots täielikus isolatsioonis likviidsusprobleemidesse ning üritas headel aegadel Venemaalt soodsalt ostetud kulda rahaks teha. Ta lähenes Visakule ning teatas reipa häälega: ”Müün soodsalt kulda. No osta ära! Vaata, läigib kui juudas…”  Visak pistis tülikat müüjat nähes röökima: “Ei, ei, mina ei taha! See on kassikuld!” “Ise oled sa kassikuld!” parastas tige Toots ning liikus edasi uut potentsiaalset ostjat leidma.

Kiirel ei olnud aega toorainebörsil osaleda, sest ta valmistus visalt uueks kohtuprotsessiks. See ei ole teada, kuidas lõppes kohus, aga Kiire maalapikene on praegugi veel ohus.