Riigikogu peab 4 pähklit katki hammustama

Kõvad pähklid on hirm laenamise ees, võimetus kehtestada sotsiaalmaksu lage, abitus viia ellu haldusreformi ja tunnistada, et rahvastiku vananemine ja kahanemine on tõesti suur probleem.

Kõige kõvem pähkel on hirm laenamise ees. Oletan, et see ulatub 1990ndate esimesse poolde, kus meie noorte liberaalide lauaraamat oli Milton Friedmani „Kapitalism ja vabadus“ ning eriti saadi innustust monetarismist rääkivast peatükist. Tõsi, see tõi ka edu, mis kestis ligi 20 aastat. Konservatiivne rahapoliitika lubas meil 1992. aastal võtta edukalt kasutusele Eesti krooni ning 2011. aastal minna edukalt üle eurole.

Toonased noored liberaalid on praegu küll ammu kuldses keskeas, aga nende kunagine õigustatud konservatism on jäänud dogmana arengut takistama.

Eduka Eesti konkursil teise koha preemia saanud Mikk Talpsepp juhtis oma võidutöös tähelepanu, et kui Eesti viiks oma laenukoormuse pooleni Euroopa riikide tasemest, siis oleks meil käsutada hiiglaslik 15 miljardi euro suurune investeeringute reserv. Ning ainuüksi käimasoleva võlakirjaostmise programmi kaudu kaotab Eesti võimaluse investeerida majandusse 3,1 miljardit eurot. Eduka Eesti konkursi topeltlaureaat Tarmo Tanilas aga soovitas osa laenatud rahast investeerida Norra eeskujul tootvatesse varadesse üle maailma.

Tagumine aeg oleks nüüd ärgata ka poliitikutel. Vähemalt sõnades pooldab laenurahaga investeerimist IRL ning isegi Reformi valimisprogramm vähemalt ei välista enam laenuraha kasutamist. Samas suhtutakse jätkuvalt väga leigelt näiteks riigivõlakirjade emissiooni.

Kõige piinlikum pähklinärimine on olnud haldusreform, mida nüüd uue sõnaga riigireformiks kutsutakse. Reformi vajalikkus oli selge juba 1990ndate keskel ja aastal 2001 tunduski, et Mart Laari valitsus teeb selle haldusterritoriaalse osa ära. Siis sai aga piduriks Reformierakond, kes esitas Arnold Rüütli vastu presidendikandidaadiks Toomas Savi, kellel oli vaja linnade ja valdade valijameeste hääli, mis loodeti saada haldusreformist loobumisega. Savi küll presidendiks ei saanud, aga haldusreformile tõmmati hooga vesi peale ja asi jäi seisma rohkem kui kümneks aastaks ja seisab praegugi.

Praegu suruvad riigireformi korraldamisele väga jõuliselt kodanikuühendused ja ettevõtjad. Selline surve on pannud asjast vähemasti mokaotsast rääkima ka kõik erakonnad. Samuti on Taavi Rõivas märku andnud esialgsest vastavast kokkuleppest koalitsioonilepingus. Sümpaatselt konkreetne on olnud ka rahandusminister Maris Lauri, kes parlamendi kõnepuldist ei kartnud valimiste ajal välja öelda, et meil on tulevikus hädavajalik vähendada valitsemissektorit vähemalt 500 töökoha võrra aastas.

Riigireformi üks eestkõnelejaid Jüri Raidla on soovitanud alustada reformi riigikogu liikmete arvu vähendamisest 70ni, mis annaks poliitikutele moraalse mandaadi teha radikaalne reform kogu avalikus sektoris. Seda pole aga poliitikud oma programmidesse pannud. Pole ju suur saladus, et poliitiline eliit on sageli sõltuv haldusressurssidest, mis ilmneb eriti reljeefselt kohalikul tasandil. Varsti näeme, kas uuenenud riigikogu suudab selle probleemi käsile võtta või sumbub kõik jälle omakasupüüdlikesse ühepäeva huvidesse.

Sotsiaalmaksu lae kehtestamine tundub muude asjadega võrreldes sedavõrd tühine, et siia ritta ei sobikski. Kui meelde tuletada, siis Reform ja IRL on sellest väikesest maksumuudatusest rääkinud juba aastaid, aga punkti pole suudetud panna. Siiski on see lubadus ka praegu IRLi arsenalis.

Asja mõte on soodustada kõrgepalgaliste töökohtade teket. Ettevõtja Viljar Arakas tuletas möödunud nädalal meelde, et Lätis on sotsiaalmaksu lagi 3866euroselt palgalt juba seadustatud ning IRLi ettepaneku elluviimine parandaks meie konkurentsivõimet. Nende ettepaneku järgi oleks maksulagi kolmekordne keskmine palk ehk 3117 eurot.

Kahjuks tundub, et poliitilise spektri nii paremal kui ka vasakul tiival on kõigile südamelähedasem tõsta näpuotsaga maksuvaba miinimumi ja pakkuda kõigile lapsetoetust. Need võivad küll olla vajalikud sotsiaalsed meetmed, aga jõukuse loomisele kuidagi kaasa ei aita.

Väljaränne ja elanikkonna kahanemine on nendel valimistel õnneks esimest korda teravalt päevakorras. Paraku jäädakse deklaratiivseks. Reformierakond on kasvava rahvaarvu sõnastanud taotlusena kui poliitilise narratiivi, kuid pole pakkunud ei ajalisi eesmärke ega tõsist tegevusplaani selle saavutamiseks. Siiski kaudse meetmena võib siin vaadata hooga käivitatud e-residentsuse programmi, milles justkui reaalset negatiiivset saldot püütakse kompenseerida virtuaalse sisserändega. Kuid isegi suure edu korral kardan, et sellest jääb väheks.

Demograafid on ammu viidanud, et isegi kui eestlased lähiaastatel massiliselt sünnitama hakkavad, ei paranda see lähikümnenditel demograafilist struktuuri. Poliitikute ülesanne peaks olema muuta riik talentidele atraktiivseks ning tuua väljarännanud koju tagasi. Ka sellest üksi ei piisa, me peame ületama ksenofoobsed hirmud ning lubama julgelt ja teadlikult võimekate ja andekate teistest rahvustest inimeste asumist Eestisse.

Loodan väga, et tööd alustanud riigikogu ja moodustatav valitsus need asjad läbi närivad.