Jaan Puusaag • 28. aprill 2015
Jaga lugu:

Sõidad Tartusse ja mõtled, kui tore tee mul on

Jaan Puusaag  Foto: Andras Kralla

Eesti elanikel on raha, aga puudub turvaline investeerimisvõimalus. Ettevõtja Jaan Puusaagi meelest on hea lahendus Eesti elanikele suunatud võlakiri.

Igasugune laen peab algama sellest, miks seda vaja peaks olema. Kas on kandev idee ja mõte või mitte. Me ei soovi ju keegi võtta laenu sellepärast, et saab või sellepärast, et on odav. Vajadus peab olema. Nii mõnigi ettevõtja teab kindlasti rääkida, milliseid rumalaid investeerimisotsuseid sai tehtud, kui buumi ajal liiga lihtsalt raha kätte anti. Oleks kas või omafinantseerimise osa suurem olnud, oleks mõni lollus tegemata jäänud. Ja see juhtus ettevõtjatel, kes justkui peaks oskama arvuta, planeerida, riske maandada. Ikka mindi lolliks, allakirjutanu teiste seas.

Teades, et investeeringute eest riiklikul tasandil ei vastuta keegi oma vara ega sisuliselt mitte millegagi, on oht, et tehakse palju rumalusi. Ka praegu toimub majandusministeeriumist ja EAS-st paljuski raha lennukilt külvamine. Kindlasti on ka õnnestumisi, aga tabavusprotsent ülemäära suur ei ole. Ametnik ei vastuta. Sorry, ametnik, sa räägid seda ka ise, kui ei tsiteerita.

Probleemil on teine pool. Vähemalt osal elanikonnast raha on ja mitte vähe, kui see kõik kokku liita. Millised on mõistlikud võimalused oma raha turvaliselt paigutada? Aktsiatega on inimesed vitsad kätte saanud, fonde enam ei usalda. Kõige lihtsam asi, mille peale inimene tuleb, et ostan korteri ja üürin välja. Juba praegu on investeeringu tootlus korterite üürilt üsna madal, umbes 4% kandis. Erafirma sellelt tootluselt ei investeeri. Kui Urve Palo üürikortereid juurde ehitama kukub, siis väheneb see tootlus veelgi. Kusjuures on suur oht, et iga üürniku järel tehtud remont sööb teenitud tulu.

Millised oleks üldse inimeste võimalused investeerida turvaliselt? 

Lahenduseks võiks olla võlakiri, mille eelisostuõigus on Eesti elanikel. See ei pea olema kõrge intressiga, kuid piisava turvalisusega, mis tagaks kaitse inflatsiooni eest. 3% fikseeritud tootlust võiks olla mõistlik. Riigile oleks see kallis raha, kuid samas annaks võimaluse kodanikele vältida rumalaid investeerimisotsuseid ja võtaks mure, et inflatsioon raha lihtsalt ära sööb, mis omakorda tõukab uutele rumalustele. Isegi ettevõtja teab, et vähemalt sama raske, kui raha teenida, on see mõistlikult investeerida.

Milline oleks mõistlik investeering?

Eranditult peaks see olema infrastruktuur ja valdkonnad, mis teevad Eestist elamiseks parema koha. Kolm maantee põhisuunda neljarealiseks, mis väldiks Eesti jätkuvat ääremaastumist, riigi katmine fiiberoptilise internetivõrguga või miks mitte ehitada lasteaedu. Konkureerida ei tohi erakapitaliga, kus see moonutaks turgu.

Aktsiate ja muude tootlike varade soetamise mõtet ma ei poolda, sest see kisub “Ise ka ei tea mis tahan”-valdkonda. Oht kaotada rohkem kui võita ei kaalu riski üles. Samuti moonutaks see normaalselt toimivat turgu, kui riik hakkaks näiteks üüripindu kokku ostma ja välja rentima. Ettevõtted, kellele see on põhiäri, oleksid varsti pankrotis.

Elanikkonnale suunatud võlakiri, mis oleks suunatud kindlatele Eesti elukeskkonda parendavale eesmärgile, annaks kõigile võimaluse tunda, et ta andnud oma panuse ja riik on hoolitsenud tema vara kasvamise eest. Sõidad Tartu poole ja mõtled, et näe, kui tore tee mul on.

Jaga lugu:
Hetkel kuum