Vihkamine rikub elu

Marek Reinaas  Foto: Raul Mee

Me vihkame nii paljusid nähtusi ja pärast siis imestame, miks kõik nii p…s on, kirjutab Zavod BBDO loovjuht Marek Reinaas.

Armastus ja vihkamine on teadupärast ühe vorsti kaks otsa. No ei saa üks ilma teiseta. Seal, kus on armastus, on tavaliselt ka vihkamine. Ja vastupidi. Vägevad tunded mõlemad.

Eestlased on aga selle poolest kummaline rahvas, et meile meeldib seda vorsti ikka vihkamise otsast järada. Ja suurte ampsude kaupa. Me defineerime ennast pahatihti selle kaudu, mida me ei salli, mida vihkame. See on mootor, mis paneb meid täistuuridel tööle ja tegutsema. Eestlastele ei meeldi rääkida armastusest, veelgi hullem on seda välja näidata. Kui puutume kokku selle veidra tundega, siis me tavaliselt kangestume, muutume puukujuliseks ja lõpuks lööme rusika läbi küprokseina. Aga kui meil avaneb võimalus kedagi või midagi vihata, siis lähevad silmad põlema, käsi haarab kabuuri järele ja me laseme sellel tundel lehvida nagu lipul Pika Hermanni tornis. Ja oleme kõige selle juures veel pisut õnnelikud.

Geid ja rikkad

Me vihkame kooseluseadust ja geisid. Imege muna, väärakad! See sallimatus on nii suur, et Varro Vooglaid võtab kätte ja trükib sadade tuhandete eurode eest paberitükke, millel on Eesti suurimate parlamendikandidaatidest homofoobide nimed ja näopildid. Ta levitab neid paberitükke ja peaaegu omakäeliselt sokutab iga viimase kui Eesti inimese postkasti. Ja seda kõike suurest vihkamisest.

Varro ei tule selle peale, et sama raha eest oleks ta võinud oma naisukesele sületäite kaupa roose tassida ja oma vahva perega kas või iga päev Lottemaal hängida. Ning raha oleks jäänud ülegi, et näidata oma armastust teiste Eesti paljulapseliste perede vastu ja neile kas või heade soovidega emadepäevakaart saata. Või kommikott, et vissis suu rõõmsaks määrida.

Me vihkame rikkaid. Kuradi vereimejad, mis mõttes on neil rohkem raha ja uhkem lips kui minul! No ja mis siis, et me pole lipsu ette sidunud algkooli lõpetamisest saati, ikkagi on nad süüdi. Ja ärgu mölisegu mingist töökohtade loomisest ja investeerimisest – mis töökoht see on, kus peab kohal käima ja vaevalt kaks tonni kätte saab. Rikastelt tuleb kõik ära võtta. Ja endale laiali jagada. Suurest kadedusest ja vihkamisest, sest nii on õiglane.

Loogika ütleb, et kui me vihkame rikkaid, siis peaksime vaeseid armastama. Seda aga ei luba Anton Hansen Tammsaare – armastus tuleb vaid siis, kui rämedalt hambaid kiristades tööd teha! Mis mõttes me tasume bensiini eest pisut rohkem ja maksame sellest laekuvast rahast lastetoetuseid ja üritame madalapalgaliste elu paremaks muuta. Rikaste vandenõu. Minge tasuvale tööle, tolmuahvid!

Venelased ja Savisaar

Me vihkame enda kõrval venelasi, muid murjaneid, sisserändajaid ja nende poegi. Suu kinni, tiblad, ja enne lahti ei tee kui vältevaheldus selge! Te ei tea ajaloost mitte essugi, sest pole loomavagunis kannatanud. Ja kui olete, siis oma viga. Minge parem paadiga põhja, mis te trügite siia Euroopasse. Aga meie Maarjamaa mullakamara peale teie jalg ei astu. Sest me armaste seda maad ja seda mulda nii väga, et oleme valmis selle eest surema. Sada korda nagu ütleb laulusalm.

Ja kui meie, eestlased, läheme teise riiki parema elu peale, siis me pole mingid väljarändajaid. Meid oodatakse kõikjal avasüli ja punaste nelkidega, sest oleme nii töökad ja tublid. Meid peab armastama ning meie kohta ei tohi ühtegi hüüdnime kasutada. Mis mõttes me oleme Kalevipojad! Ise olete!

Me vihkame Savisaart. Ja kardame teda. Ega keegi täpselt ei tea, mispärast, aga nii on heas seltskonnas kombeks. See hirm ja vihkamine on nii suur, et me anname valimistel oma hääle noormehele, kes lubab meid Savisaare eest kaitsta. Kuigi ta ise kardab Savisaart veel rohkem. Me ei anna talle oma häält armastusest tema ägeda ja noorusliku olemise, ilusa väljamaa kella, punaste sokkide või proua imearmsate põselohukeste vastu. Me anname hirmust ja vihkamisest. Ja pärast ise imestame, miks kõik nii p…s on.

Me vihkame kohvikus koeri, ilma et meile meeldiksid kassid. Me vihkame autosid, kuigi meile ei meeldi ka jala käia. Me ei salli linnakeskkonda ja viskame prügi metsa alla. Me vihkame alkoholireklaami ja keelame pühapäeviti õllemüügi, kuigi oleme üle päeva pilditud. Me ei salli oma tööd, naabreid, naabrite naabreid, kinnisvaraarendajaid ja ilmateadet. Oleme ausad, eestlased ei ole suurem asi tolerantne ja salliv rahvas. Miks, kurat, me siis üksteist teinekord nii väga...

Ah, p…sse, lööme parem rusika läbi küproki.

Lugu on ilmunud KesKusis.

Hetkel kuum