Barry Eichengreen • 27. juuli 2015 kell 12:27

Mida head loota Hiinast?

Barry Eichengreen  Foto: Project Syndicate

Hiina kehtestab ennast aina jõulisemalt. Me ei tohiks lasta hirmul võimust võtta, vaid vaatama Hiina tegevust laiema pilguga, leiab California ülikooli majandusprofessor Barry Eichengreen.

Hiina ähvardavaid samme tuleb karmilt sanktsioneerida. Pole kahtlustki, et Hiina Spratly saartele rajatud eelpostid on julgeolekurisk Vietnamile, Filipiinidele ja teistele riikidele. Hiina nimelt on rajanud ka sõjaliseks kasutuseks sobivaid lennuradu saartele, mille omandiküsimuse üle vaidlevad mitmed maad.

Kuid seal, kus Hiina tegevus tõotab tuua majanduslikku kasu teistele maadele – nagu investeeringud infrastruktuuri –, tuleks tema pingutusi toetada. Hiina välisinvesteeringute toetamiseks on asutatud Aasia infrastruktuuri investeeringute pank (AIIB), mille eesmärk on arendada Aasia kaubandus- ja transporditaristut ja milles Hiina valitsus soovib 30% osalust. Samuti on käima lükatud uue Siiditee initsiatiiv, mis arendab Aasia taristut ja peaks lõpuks jõudma otsaga Euroopasse.

Hiinale pakuvad need kaks projekti vähetootlikele kodustele investeeringutele alternatiivi. Kaubandusteede rajamine Hiina, Lõuna-Aasia ja areneva Kesk-Aasia vahele on Hiina ehitussektorile parem rakendus kui uute kummituslinnade rajamine kodumaale.

Kuid tihedamatest kaubandussuhetest võidavad ka teised piirkonna riigid. Uus infrastruktuuri investeeringute pank võib anda neile võimaluse end liita mitte ainult Hiina, vaid ka muu maailmaga. Muidugi tuntakse muret, et panga suurim osanik Hiina hakkab endale kasulikke otsuseid läbi suruma ja raha saavad riigid muutuvad Hiinast veelgi sõltuvamaks. Ent pangaga on liitunud enam kui 50 riiki, nende seas ka mitmed arenenud demokraatlikud maad, ja see lubab panga tegevust monitoorida.

Ka Hiina valuuta remnimbi laiemat rahvusvahelist kasutust tuleks pigem toetada kui takistada. Muidugi suurendab remnimbi suurem kasutamine piiriüleses kaubanduses ja investeeringutes teiste riikide sõltuvust remnimbides antud laenudest olukorras, kui puhkeb kriis. Kuid Hiinagi tunnistab seda. Seepärast on Hiina keskpank leppinud kokku konkreetsed valuutavahetusreeglid teiste keskpankadega – sealhulgas läänemaailmas –ja määranud kliiringpanga, mille kaudu õiendatakse vastastikuseid kohustusi.

Tervitatav on seegi, et Hiina on palunud IMFil lülitada renmimbi valuutade hulka, mille väärtus on aluseks IMFI arveldusühikule ehk laenamise eriõigusele. See annab Hiinale suurema osaluse ja vastutuse institutsioonis, mis hoolitseb üleilmse rahandussüsteemi toimimise eest.

Lisaks annaks remnimbi rahvusvahelistumine maailmale veel ühe likviidsuse allika ja krediidiliini dollari kõrvale seks puhuks, kui USAs asjad hapuks lähevad, nagu juhtus 2008. aastal. Tundub, et Hiinagi ei taha mitte rajada muust maailmast eraldatud Aasia rahalist blokki, vaid soovib muuta remnimbi tõeliseks maailmavaluutaks, mis võiks ühel päeval dollariga võistelda.

© Project Syndicate

Hetkel kuum