Maret Hallikma • 15. oktoober 2015 kell 5:00

Kas ühemeheäri ei võigi olla ettevõtlus?

Advokaadibüroo Red vandeadvokaat Maret Hallikma.  Foto: Meeli Küttim

Riigikohtu hiljutised lahendid OÜtamise teemal võivad nii mõnelegi väikeettevõtjale tunduda üsna ebaõiglased, leiab advokaadibüroo Red vandeadvokaat Maret Hallikma.

Riigikohus tegi hiljuti kolm järjestikust kohtulahendit teemal, millal tuleks osaühingu kaudu või FIEna teenuse osutamist pigem pidada töölepingu alusel töötamiseks ning makstud tasu maksustada tööjõumaksudega. 

Iseenesest tuleb positiivseks pidada, et kaua kirgi kütnud teema on nüüd mingil määral selgemaks saanud, sest olukord, kus õiguslik raamistik oli ebaselge ja puudusid ka igasugused täpsemad soovituslikud juhised, kõndisid ettevõtjad pidevalt õhukesel jääl. Samas tundub, et paljusid olukordi on siiski püütud ühe vitsaga lööma tulla.

Maksuameti juhisest ja kohtulahenditest võib välja lugeda, et tööjõumaksetega peaks arvestama eelkõige järgmistes olukordades: teenuse osutaja esitab arveid regulaarselt ühes ja samas suuruses; valdav osa teenusest osutatakse ühele kliendile; teenuse osutaja omanik/juhatuse liige kattub teenuse saaja juhatuse liikmega või on viimase endine töötaja.

Sisse osta on mugavam

Jätame hetkeks kõrvale juhatuse liikmed ja juhtimisteenused (kuigi riigikohus on siinkohal leidnud, et ka juhtimisteenuste osutamine äriühingu kaudu võib teatud juhul aktsepteeritav olla) ja mõtleme muudele igapäevastele olukordadele. Näiteks nn patsiga poisi teenust ehk IT-tuge, raamatupidamist ja miks mitte ka õigusalast teenust ostavad ettevõtjad sageli sisse, kuna nii on ettevõtjale märksa kuluefektiivsem ja mugavam. Mitte ainult maksude tõttu, vaid pigem muudel põhjustel: näiteks puudub regulaarse puhkuse andmise kohustus, kohustus arvestada tasu ületundide või hilisõhtuste töötundide eest jms.

Teenuse osutaja on samuti rahul – ta saab vabamalt valida oma tööaega ja korraldada tegemisi – peaasi, et tellitud töö oleks õigeks ajaks tehtud. Seejuures võib teenuse iseloomust tulenevalt olla vajadus, et teenuse osutaja on siiski kokkulepitud ajal kättesaadav – näiteks IT-toe mees peab olema jooksvalt olemas, kui tööajal tark- või riistvaraga midagi juhtub. Kuna teenust osutatakse regulaarselt, on ka tasu n-ö paketipõhine. Ka on tavaline, et ühemeheühingul on üks n-ö suurklient, sest mitut klienti sa ikka jaksad üksinda kvaliteetselt teenindada.

Tean ka mitut juhtumit, kus väärt spetsialist on tööandjale teada andnud, et tahab nüüd elu iseseisvamalt korraldada ning on valmis samu ülesandeid edaspidi täitma teenuselepinguga oma ühingu kaudu, säästes osa sissetulevast rahast näiteks investeeringuteks. Et mitte usaldusväärsest inimesest ilma jääda, on tööandja sundseisus ja osapooled sõlmivadki teenuse osutamise lepingu. Tekib küsimus, kas nüüd edaspidi peaks sellises situatsioonis pigem nentima, et ettevõtlusvabadus meil küll on, aga ühemeheühing ei ole ettevõtlus, millele see vabadus laieneb. Kas koristaja peab tingimata palgal olema või võib ta teenuseid osutada ka FIEna?

Maksuamet jälgib

Olukordi on ka vastupidiseid – et head partnerit rohkem siduda, kutsutakse teenuse osutaja ühingusse tööle. Praeguses olukorras peaks ettevõtjad kolm korda mõtlema, kuidas võib eelnevat perioodi käsitleda maksuamet.

Küsimusi, millele hiljutised kohtulahendid vastust ei anna, on rohkemgi ja vaevalt jäävad need lahendid, vähemalt madalama astme kohtu tasemel, viimaseks. Igal juhul on maksuamet lubanud asjal silma peal hoida ning loodab, et ettevõtjad korrigeerivad ise edaspidi senist maksukäitumist.

Ameti kodulehel olevast uudisest võib välja lugeda, et sellisel juhul tagantjärele torkima ei minda. Kui aga ettevõtja oma initsiatiivil või pärast maksuametniku telefonikõnet muudatusi ei tee, võib oodata ka eelnevate perioodide kontrollimist. Ettevõtjad, vaadake oma lepingud tähelepanelikult üle.

Hetkel kuum